Milline kingitus on üldse jõulule kohane?

Jõuluaeg tuleb igal aastal liiga järsku. Kingiostmised jäävad üsna tihti viimasele minutile ning enne kui arugi saad on jõulud läbi. Ehk tuleks siis varem kasvõi läbi mõelda kingituse “stiil” ning ka hind, et see kõik ei jääks viimasele minutile.

Paar aastat tagasi käis mul jõuluajal külas sakslane — noor meesterahvas. Nähes meie pere traditsioone kinkida üksteisele armsaid ning südamlikke kingitusi oli ta väga üllatunud — nii tema kui ka tema tuttavate peredes on jõulud väga kommertslikud. Loeb ainult see kes suurema/kallima kingi saab. Kurb!

Olen minagi otsinud hullunult kinke lihtsalt kingi pärast, mitte selle pärast, et see armas kingitus sobiks näiteks mu emale. Tähtis pole ju see, kes saab kallima kingi, vaid see, et see südamlikult kingitud on.

Jalutades ringi erinevates poodides, näen ma seal väga palju jõulukraami, ning siis ma mõtlen, et kas kõike seda tõesti ostetakse. Ikka karda ja kulinaid siia ja sinna, igas suuruses ja iga kuju ja värviga kujukesi, üks koledam kui teine. Ja kui ma kujutan ette, kuidas keegi kiiruga mulle selle ostab “lihtsalt et saaks kinkida”, soovitaks ma tal see pigem ostmata jätta. Kas tõesti on eestlased mõtetes ikka veel 90ndate aastate alguses, kus hakkas nii palju ja ägedaid kulinaid ringi liikuma, et peab need kõik ära ostma.

Usun, et asi on praegu siiski parem kui mõni aasta tagasi. Ehk on inimesed rohkem aru saanud mitte ainult jõulude vaid kõikide muude tähtpäevade mõttest — lõpuks loevad vaid mälestused. Kui ma meenutan mis mulle eelmisel jõuludel kingiti, siis meenuvad ainult mõned kingitused, mis tehti südamlikult — mõeldes minule. Kuid lõbusad ja toredad hetked oma pere ja sugulastega - seda kuskilt mujalt ei leia.

Jutustan siinkohal väikese loo oma elust kui ma olin 10ndas klassis.

Meil oli väike sõprusringkond, peale minu veel 3 tütarlast ning 2 noormeest. Otsustasime jõulude ajal teha väikese heategevusürituse. See ei olnud midagi erilist — meisterdasime kokku umbes 200 jõulukaarti ning tegime piparkooke. Kui jõuluaeg kätte jõudis siis läksime paaris linna jalutama. Hakkasime kaarte ja piparkooke tänaval inimestele jagama (enamasti pensionäridele). Enamusel neist tuli peaaegu pisar silma, et noored polegi hukka läinud. Kuid mõned neist jooksid hirmunult edasi, arvates, et me midagi neile müüa tahame. Olime noored ja üllatunud, et mõned kuid siiski liiga paljud neist meid mingiteks äritsevateks noorukiteks pidas. Ei päästnud seegi kui me ütlesime, et need on tasuta.

Inimesed pole harjunud midagi tasuta saama. Ja kahjuks ka midagi tasuta andma. Kuid ehk on vähemalt jõuluajal mõni hea sõna või naeratuski kellelegi jagada — see loeb tunduvalt rohkem kui mõni jõuluvidin Rimist.