Meie esimesed jõulud ehk mida mu ämm eelistab?
Pesin ja küürisin, tuulutasin ja koristasin. Oleksin teinud seda ka ämmata, kuid nüüd oli kõigel see eriline mekk man. Kõik pidi olema tip-top. Et ei oleks tolmukübetki, millest kinni haarata!
Loomulikult elame me ka pühade paiku ikka oma tavalist elu, aga külalistega tuleb ju arvestada. Siiski, päris tavalist elu ei võimaldanud meile me kahetoaline korter. Kui on ainult elutuba ja magamistuba, siis eraldatuseks või eraeluks on minimaalsed võimalused.
Kuidas küll inimesed seksivad, kui peredena kitsastes oludes elavad, mõtlesin kurvastusega jõuluse tsölibaadi peale. Mina küll ei suudaks rahulikult seksida kui ämm teises toas magab. Äkki ta ei magagi ja kuuleb voodi naginat või kuidas ma pärast seksi vannituppa pesema lähen? Möödun temast naeratades ning ütlen, et on sul ikka hea ja osav poeg… Ei, ei, piinlik on. Oma punase pitsist öösärgi, mille Timole jõuluüllatuseks olin ostnud, pidin kahjuks ämmajärgset aega ootama jätma.
Noh, pole viga, õnneks on meil kogu ülejäänud aasta aega seksida.
Söögiks otsustasime teha erinevaid salateid, ahjuliha ja -kartuleid ning hapukapsaid. Magustoiduks sööme ämma tehtud jõulupärga. Timo lubas kangema kraami eest ise hoolitseda, sest jõulu ajal peab ju pitsikese ikka võtma.
Aga kink? Mida ämmale kinkida. Timo arvas, et emal on juba kõik olemas, on elektroonikat ja riideid. Mida siis? Kinkekaart kuhugi spaasse või kontserdile või hoopis mingi raamat? Kosmeetikat? Mis oleks selline neutraalne kink, millest midagi ei järeldataks?
“Su ema armastab küpsetada, äkki mõni uus retseptiraamat? Teeks talle sellise ilusa kingikorvi, millesse ostaks raamatu ja paar ilusat köögirätikut, erinevaid maitseaineid,” pakkusin välja ja Timo naeratas laialt — see olevat suurepärane idee.
Ja siis saabus SEE hommik.
Timo läks emale bussi vastu ja mina viisin põrandavaibad rõdule tuulduma, et tuppa veel mõnus värskus saada. Panin kohvi masinasse ja tegin võileibu, et ämmale pärast pikka sõitu kosutust pakkuda.
Pool tundi hiljem saabuski meie jõulukülaline.
“Teretulemast meile, rõõm näha,” võtsin naeratades vastu ämma ja Timo ulatatud koti, milles oli tema ema kaasavõetud toidukraam.
“Oi, poleks vaja olnud, meil ju kauplused siin lähedal ja kõike saadaval, palun tule edasi ja Timo võib näidata sulle meie korterit,” ütlesin kotti kööki viies.
Timo viis ema elutuppa ja neile järgnedes märkasin, et olin vaibad rõdule tuulduma unustanud. Sama märkas ilmselt ka ämm, kes sarkastiliselt ütles: “Mõtlesite, et ajan karvu, kui sedasi vaibad kokku korjasite?! Pole vaja karta, ka pealinnast kaugemal ei kasva inimesed veel karva.”
Turtsatasin selle peale ja kiitsin tema head huumorimeelt ja palusin vabandust unustamise pärast. Timo tõi vaibad rõdult ja mina kandikul kohvi ja võileivad elutuppa.
Rääkisime. See tähendab, et ämm rääkis Timoga, seletades üksipulgi kõikide vanatädide vaevasid ja elujärge.
Sellest tuleb väga pikk jõulu, kus mind pole olemas, mõtlesin ahastades.
“Seinad on teil ka nii paljad, pole jõudnud vaipu seinale panna veel või? Selline imelik valge tapeet ka teil, see ju määrdub päris kiiresti, vaja ikka kaitsta. Kootud või tikitud vaibad sobiksid teile, neis on kodusoojus sees,” oli ämm ühteaegu elutark ja resoluutne.
“Millest see tapeet määrdub? Me ei roni ju mööda seinu üles ega pühi käsi vastu seina. Oleme just ühest kunstigaleriist välja valinud suure maali, mille mõtlesime meile ühiseks kingiks osta. Nii et varsti pole see sein enam nii tühi. Praegu võib see jah, pisut kõledana tunduda. Peabki helistama ja küsima, kas see sai raamitud. Timo, võib-olla sa helistad ning kui see valmis on, käid ehk järgigi.”
Vabandasin ja läksin kööki toimetama.
“Ta kamandab sind või, ära lase end niiviisi tuhvli alla panna,” kuulsin veel ämma sosinat pojale.
Ma elan selle üle kui naine! Ma elan selle üle kui naine!
Hetke pärast teatas Timo, et läheb nüüd maalile järgi, see ollagi valmis raamitud. Ämm pakkus end seepeale abiks kööki toimetama. “Loomulikult, aga ega ma eriti abi ei vajagi,” proovisin perenaiselikult viisakas olla. Samas teadsin täpselt, et hakkimise töö oleks ämmale paras küll.
“Heli, kus sul siin lõikelauad on,” küsis ämm kööki astudes.
“Helle,” parandasin teda ja ulatasin noa, lõikelaua ning keedetud kartulid. “Mõtlesime, et teeme kartulisalatit ja juustu-kreveti salatit, ahjuliha- ja kartuleid,” rääkisin meie plaanidest.
“Juust ja krevetid nüüd küll kokku ei sobi, mis imelik salat see selline on?! Miks tänapäeval kõik toidud ära solgitakse! Mõeldakse, et ollakse mingi peen kultuurirahvas, kui kõik asjad kokku segatakse. Kuule, minu Timo sellist salatit küll ei söö, aga kui sa endale tahad teha, siis tee.”
Kuulasin targad sõnad ära ja pugistasin mõttes naerda: kui sa ämmake vaid teaksid, et just sinu Timo seda salatit soovis… Kuid öelda seda olnuks vist kohatu.
“Tõin teile heeringat, hapukoort teil siin ju ometigi poodidest, seda ei hakanud tooma. Kui Timo väike oli, sõi ta nii meelsasti heeringat. Ja oi, ma vaatan, et üks purk hapukurki on jäänud vist veel käekotti,” kiirustas ämm esikusse ja kohmites seal natuke aega.
“No näed Helve, siin ongi üks purk minu enda tehtud kurke,” tuli ta purgiga tagasi.
“Helle,” parandasin teda uuesti. “Oi kui tore, enda tehtud on alati poe omadest paremad. Timo ongi kiitnud, kui hästi ta ema oskab süüa teha.”
“Eks seda on omajagu tehtud jah, ja keegi pole veel minu tehtud toitu söömata jätnud. Kuule, sa võiksid siin ise nende kartulikuubikutega jännata, ma mõtlesin, et teen nüüd hoopis konjaki-pohla võid. Otsi mulle välja see kotike kuivatatud pohladega, mille kaasa tõin.”
“Kas see on mingi teie pere vana retsept,” uudistasin.
“Pea igas ajakirjas on oma retseptinurgake, kas sa pole tähele pannud, ühest ajakirjast ma selle leidsingi. Tänapäeval on nii palju huvitavaid retsepte. Sinna tuleb või, pohlad, konjak ja apelsinikoored, mul on kõik vajalikud ained kaasas.”
Alles ma olin uuema aja peen toidusolkija, nüüd aga ei julgenud midagi öelda, vaid andsin soovitud ained. See võib ju päris huvitav tulla, ja mõtlesin seda tõsiselt.
“Tead, ma olen harjunud üksi toimetama, kas sul oleks midagi teises toas teha, mine kasvõi loe lehti, ma saan siis rahulikult siin seda maitsevõid teha,” ütles ämm mõne aja pärast meie kööki mõnuga okupeerides.
“Hüüan, kui vajan abi. Selle salatiga on veel aega, aga maitsevõi tahab tõmbamist,” ütles ämm pea kõiki sõnu rõhutades.
Konjakipudelil käis ämm esikus kotis järgi. Ilmselt on ta selle retsepti järgi ennegi teinud, sest konjakipudelist oli osa juba tarvitatud.
Pidasin targemaks elutuppa minna.
Kuulsin, kuidas ämm kapiuksi ja sahtleid avas ning nõudega kolistas. Ise vahepeal pahuralt ühmates ja siis jälle ümisedes.
“Helmi, kus sul riiv on,” kuuldus hüüe pärast pikka kolinat.
Ei viitsinud enam nime parandada, vaid võtsin sahtlist riivi ja ulatasin ämmale.
“Ooh,” kostus vaid ämma suust, kui riiv tema sõrmede vahelt põrandale kukkus. Nüüd ei tihanud ma enam tuppa minna, vaid jäin seda kokakunsti ukselt silmitsema.
“Kui palju sinna maitsevõisse seda konjakit õieti läheb,” küsisin imestades, ise samal ajal pudelit kallutades — vaid napsuklaasijagu konjakit ainult oligi põhjale jäänud.
“Kuidas palju? Kaks supilusikatäit,” vastas ämm ja proovis riivile pihta saada.
järgneb
