Curriculum style : Eve Hanson
2010. aasta oli Eve Hansoni jaoks helde. Märtsi alguses pälvis Ivo Nikkolo troonipärija Kuldnõela, mis näitab, et siinse moemaastiku silmapaistvamaid disainerimärke on tugevates kätes.
Põhjamaade Armaniks kiidetud Ivo Nikkolo moemärk loodi 1994. aastal ning alates 2006. aastast on peadisaineriks olnud Eve. Märtsi viimastel päevadel täitus aga moelooja ammune unistus: võtta puhkust ja sõita kahe aasta eest ostetud maakodusse Lõuna-Eesti tagumisse soppi. Just sinna, Vana-Võrumaa serva, Karula rahvuspargi tippu me Evega kohtuma sõitsimegi.
Asfaldist saab kruusatee, konarlikust kruusateest omakorda liivatee — kuppelmaastiku sügavate metsade vahel seigeldes näib, et kaart lõpeb enne, kui sihtpunkti jõuame. Veel paar looklevat teed, uued teeristid ja alles siis hakkab paistma talumaja, kus veedab loomingulist puhkust Eesti nimekamaid moekunstnikke.
Kuidas see kauge koht sinu leidis?
Leidsin selle talu internetist. Sõbra sugulased on pärit Ähijärve äärest. Oleme siin kandis aastaid käinud ja korraga tundsin, et enam ei saa, tahtsin oma maja. Otsisime, sõitsime ringi. Soovisin nii vaiksesse kohta kui võimalik. Järve kaldal olnuks imeilus, aga seal poleks olnud privaatsust. Siin on täielik rahu.
Põgenesid Eestimaa kõige tagumisse soppi?
Jah, Läti piirini on siit 15 km. Telefoni tulevad tihti sõnumid “Tere tulemast Lätti!”.
Tänapäeval, kui luksuse mõiste on radikaalselt muutunud, tähendab selline privaatsus suurt privileegi. Kas sa Tallinnas polegi vahepeal käinud?
Tallinnast küsitakse tihti, millal ma linna tulen. Eks ma linnas olen vahel ka käinud. Valgas, Tartus, Valmieras, Türil — need on samuti linnad.
Sind ümbritseb tõeline looduse idüll. Mis tunne on elada piirialal?
Ääremaadel on teistmoodi, piiriala on vaene. Läti pool olen näinud karuputkepõlde, mis on 4-5 meetrit kõrged, seisad umbrohu keskel nagu sipelgas. Eestis midagi sellist ei kohta, meie põllumajandusele on eraldatud miljoneid kroone karuputkede tõrjeks.
Oled terve suve veetnud metsikus looduses. Kuidas sa varem oma puhkust sisustasid?
Käisin reisidel. Aga maale minemise tahtmine oli minus sügavalt sees, väiksena veetsin kõik suved maal.
Kas su vanematel on samuti moega pistmist?
Ei, mitte vähimatki. Ka see, et mina kunsti läksin õppima, tuli üllatusena. Emapoolsed sugulased tegelevad metsandusega, isal oli muusikaannet. Mind huvitasid geograafia, bioloogia ja metsandus, aga ema laitis need valikud maha, sest pidas neid naisele raskeiks ameteiks.
Pärast keskkooli läksin õppima Tallinna Kergetööstustehnikumi. Sealt sain endale sõbrannad, kellega oleme lähedased olnud üle 20 aasta. Kui tehnikum läbi sai, läksid nemad proovima Erkisse (praegusesse kunstiakadeemiasse). Mina töötasin mõnda aega Tartus Vanemuises rätsepana, olen Tartust pärit. Sõbrannad said Erkisse sisse ning mina läksin samuti moekateedrisse sisseastumiseksamitele. Esimene aasta see ei õnnestunud, talvel läksin ettevalmistuskursustele ja sügisel sain sisse.
Lahkusid kodunt varakult?
Lahkusin pärast keskkooli. Tundsin tehnikumis tekkinud sõprade järele tohutut igatsust, nende pärast tahtsin Tallinna. Ja nüüd oli mul vaja nii väga Tallinnast ära. Kui poleks seda perioodi läbi teinud, ei teaks ma praegu, mis mulle tegelikult meeldib.
Kust pärineb su sõltumatus?
Ju ma olen pidanud ise hakkama saama. Isa suri, kui ma kooli läksin, ja ema kasvatas üksi kahte last. Kogu aeg on keeruline olnud, eks see olegi tugevaks teinud. Läksin üksi Tallinna õppima, õpingud olid lahedad.
Koolis käimine tähendas sõpradega suhtlemist. Sel ajal ei olnud mul kindlaid huvisid, siis tuli korraga kõik. Moekateedris hinnati tehnikumist tulnud õpilasi ja meie kursus oli võrratu. Juba esimestel kursustel osalesime aktiivselt mitmesugustes projektides. Praeguseni mõtlen imetlusega, kuidas me üksteise najal kõrgele ja kaugele ronisime.
Sinu lõpukollektsiooni mäletatakse moeringkonnas siiani. See kandis nimetust Casanova.
Idee sain Fellini filmist. Jakid tulevad mul hästi välja, kavandasin kollektsioonid naistele ja meestele. Vanemuises meesterätsepana töötades kogesin, kuidas meeste ülikondi tehakse, ja eks perfektsed meesteülikonnad ole paljusid inspireerinud.
Teemaks oli barokk, aga mitte retro, vaid ajastu interpreteering. Mind ei huvitanud parukad, keerasin meeleolu pigem pungile. Püksid olid nahast või paksust satäänist.
Kas andekal noorel moeloojal oli kerge tööd leida?
Tegime koos sõbrannadega ateljee, jooksin mööda linna, ajasin niite-nööpe taga. Mu sõbrad mäletavad jõululaupäeva õhtut, kui mina tööl olin ja aastalõpu tualetile pärleid külge õmblesin. Raha ei olnud sellegipoolest.
Pärast 30. sünnipäeva teadsin, et nii edasi minna ei saa, eks sünnipäeva hommik võimendas seda tunnet. Siis helistatigi mulle Klementist, nemad otsisid kedagi, kes poodidel vaateaknaid sätiks. Muidugi tahtsin ma jalga ukse vahele saada. Kaks aastat stiliseerisin aknaid, seejärel disainisin kudumeid.
Kui vanalt alustasid tööd Ivo Nikkolo kaubamärgile?
Olin 34. Ivo oli pannud brändile tugeva aluse, seda nimetust ümbritses salapära. Loomulikult on Ivo põrgulikult andekas, kõigist teistest üle. Tehnikumis õppides imetlesime tema loomingut, suu ammuli. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumgi on Ivo Nikkolo mudeleid arhiveerimiseks ostnud, neid on siiani huvitav vaadata.
Mida sa tundsid, kui kuulsid konkursist Ivo Nikkolo kohale?
Aukartust. Vestlusel käies oli Ivo ise samuti kohal.
Mida sa tegid, kui said teada, et sind on välja valitud?
Läksin ostsin endale uued kingad. Mõtlesin, et kuidas ma küll seemiskingadeta Ivo Nikkolot saan esindada!
Mis sa arvad, miks valiti välja just sind?
Otsustades minu kasuks, said nad nii-öelda valmis asja, Ivo ideede kõrvale oli vaja reaalset tegijat. Alguses sai minust Ivo õpilane, õppisin tundma tema mõtteviisi, tunnetust, head maitset. Kui näitasin talle oma esimesi kavandeid, ütles ta: “Igav. Nippe tahaks!” Ivole meeldib klassikaline joon, detailid, materjalid. Ta võttis endale väga raskeid ülesandeid, kasutas põnevaid materjale.
Raske olukord aitas mul jõuda arusaamale: et kihvti asja teha, tuleb vaeva näha. Ega ta kiitja mees ei ole, sa pead lihtsalt paremini tegema. Ivo käis nädalavahetustel, kui maja oli vaikne ja ta sai rahulikult mõelda. Esmaspäeva hommikuks olid mudelid täis sildikesi sõnumitega, mida tuleks viimistleda. Hiljem oleme vaielnud ka.
Kui tihe on Ivo Nikkolo kollektsioonide tsükkel?
Esitlused on neli korda aastas, pooles aastas on 250 option’it (kangas-mudel-värv).
Kas edukal karjäärinaisel saab olla eraelu?
Nädalavahetustel püüan ma tööl mitte käia, et hoida töö- ja eraelu eraldi. Ma ei taha end kaotada.
Millised on sinu lemmikhetked?
Näiteks hommikukohvi juues võin tund aega aknast välja vaadata. Muidugi meeldib mulle hommikuti kaua magada. Maal armastan taimede eest hoolitseda. Ema tegeles puukoolis taimedega, väikesena oli mul kasvuhoones oma peenar.
Kas oled jõudnud ka lugeda?
Lugesin Käbi Laretei raamatut “Ludus tonalis. Kirg”. Olen lugenud ka Sofi Oksaneni, Õnnepalu ja Mari Tarandi mälestusi Juhan Viidingust. Võtsin siia ka plaadid kaasa, kuid mul pole olnud aega neid kuulata; siin ma hoopis rohin, kastan ja kuulan linnulaulu.
Mis on sinu jaoks mood?
Mood ei ole üksnes riided, see on inimese kui terviku üks osa. Rõivad on võimalus end paremini tunda.
Millised on sinu lemmikvärvid?
Rahulikud, neutraalsed värvid. Minult on palju küsitud, miks on mul nii palju musti riideid. Ma ei mäleta olukorda, kus ma ei teaks, mida selga panna. Ma ei tekitaks sellest probleemi. Ivo Nikkolo kollektsiooni riideid kavandades keskendun mugavusele ja väärikusele. Vaatan, et kõik klapiks kõigega, oluline on võimalikult lai kombineerimisvõimalus.
Ivo Nikkolo on jõulise käekirjaga mees. Kes on sinu lemmikmees?
Oleme nalja pärast koostanud esikümne. Mulle meeldib Dennis Hopper — karakteriga näitleja, natuke jõhker, aga kaval. Lisaks on mulle alati meeldinud “Mõmmi ja aabitsa” Rebase Rein, mulle nii õudselt meeldisid tema jalad ja põlved.
Milliseid omadusi hindad endas kõige rohkem?
Tahtejõudu. Kui mul ei tule välja, olen valmis veel proovima, sest kui tahad midagi saada või saavutada, peab jonni olema, et see ellu viia. Hindan ka kannatlikkust — kui oled arg, jääb üle olla kannatlik — ning töökust. Naise juures on oluline ka isikupära, oskus jääda iseendaks.
