Ema, miks sa armastad mu õde rohkem kui mind?
Situatsioon lasteaia hoovis: Tüdrukuke, umbes 5-aastane, jookseb emale rõõmsalt vastu. Väravasse vastu jõudes võtab kätega ema jalgade ümbert kinni ja kallistab. Ema aga lükkab tütre kaugemale ja hakkab pükse puhtaks pühkima, ise kiirelt rääkides: “Meil on kiire, on sul mingeid joonistusi või midagi mida peab koju viima? Ma lähen käin Gerlil järgi, mine too kähku oma asjad ära.”
Tüdrukuke noogutab ja läheb oma rühmaukse poole. Ema aga siirdub noorema tütre juurde ja on silmnähtavalt rõõmus teda nähes. Kükitab ja võtab lumise lapse sülle. “Sa mu pisikene, kallikene, kuidas mu musikese päev möödus,” küsib ta mesimagusalt pooleldi kasvatajalt, pooleldi lapselt, ise lapse põsele õrnu musisid jagades. Tema hääl on mänglev ja õrn. Vahetatakse kasvatajaga mõned sõnad ja minnakse siis õde ootama. Kui vanem tütar kepseldes õuele ilmub ja oma joonistusi emale tahab esitleda, mühkab too, et ja-jah, aga ise ei vaata joonistuste poolegi. Käsib järsul häälel tüdrukul kindad kätte panna ja astub kiirete sammudega edasi, ise samal ajal väiksema lapse põske silitades.
Suurem tüdrukuke ei ole teinud midagi valesti, ta pole isegi jonninud ega vastu vaielnud. Ta on olnud õnnelik ema nähes, tahab talle näidata oma tegemisi, aga ta on oma emale nagu närimiskumm saapatalla all. Või mädavistrik, mis end vahel tunda annab.
Minu huulile tõuseb hääletu küsimus mu enda mineviku ja selle situatsiooni kohta — miks on samas süles öö ja päev, soe ja külm?
Ma olen meie pere lastest vanim. Mul on noorem õde ja vend. Meie vanusevahe õega ei ole kuigi suur, ainult poolteist aastat ja tänu väiksele vanusevahele oli mul alati mängukaaslane kodust võtta. Me saime teineteisega läbi nagu ikka õed-vennad omavahel saavad, vahel kaklesime, siis aga olime jälle teineteise parimad sõbrad.
Me oleme välimuselt päris erinevad. Mina olin pärinud isapoolse suguvõsa geenid, oma valgete sirgete juuste ja tüsedama kehaga. Õde taas päris emapoolsed geenid, pruunid lokkis juuksed, õblukese ja naiseliku keha.
Minu vend, kes sündis 8 aastat hiljem, päris minuga sarnase välimuse.
Ma ei tea, kas just välimus oli see põhjus, miks me vennaga olime emale kõiges kohal 2. ja 3. Kuid nii igal juhul oli, et meie noorem õde oli alati kullanupukene, armsakene. Talle anti kõik pahateod andeks, teda kiideti, temale osutati tähelepanu. Mina proovisin olla nii hea laps kui võimalik, tegin kõik nagu kästi, koolis õppisin hästi, olin klassi priimus, vastupidiselt “kolmesid” koju toovale õele. Aga mina olin laps, kellele möödaminnes anti järgmine ülesanne, kes kunagi põlve peale ei pääsenud ja kes ise endaga hakkama pidi saama.
Mäletan, kuidas minus tekkis mõnikord protest, kui õde tema lokkide pärast esile tõsteti, kes oli armas ja ilus tüdruk kõikide meelest, ja seda kõike kuulsime me vennaga pealt.
Kui siis teinekord oma suhtumist näitasin, olin üks igavene juurikas ja “suur tüdruk juba”, kes ei oskavat käituda.
Aga ka mina tahtsin sülle, mõnda head sõna tegemistele, tunnustust. Kuid oma olin oma ema jaoks nähtamatu.
Teismelise eas põdesin suurt alaväärsus kompleksi oma väljanägemise pärast, sest olin ju “inetu pardipoeg”.
Kui mõni poiss minusse armunud oli, ei uskunud ma seda kuidagi, pole ju võimalik — minusse!?
Mida aeg edasi, seda kaugemaks sai õde minu jaoks, mingi sisemine kripeldus ja väike viha tema vastu tõstsid pead. Ei, loomulikult ma ei vihka oma õde, aga meie vahelt oleks nagu suur must kass läbi jooksnud.
Kahjuks pean tunnistama, et tean ka selle kassi nime — meie ema.
Oma “mina” olen ma alles täiskasvanu eas terveks mõelnud. Suurim hirm oli mul aga oma teist last oodates, sest kartsin, et ma ei oska teda samamoodi armastada nagu oma esimest last.
Pärast sünnitus aga avastasin, et ema on muutunud mulle veelgi kaugemaks. Ma ei suutnud mõista, kuidas ma olin talle teiseks jäänud? Lapsi on võimalik võrdselt armastada. Neid ei ole võimalik tähtsuse järjekorda seada. Neile on võimalik oma armastust võrdselt jagada.
Olen emalt küsinud, kui meie suhe esile kerkis, jutus, kus ta jälle õde kiitis, et kas MINA ka talle olemas olen?! Millal ta mind nägema hakkab, mida ma peaks selleks tegema? Ema imestas, et millest ma räägin, talle on kõik lapsed võrdselt kallid.
Aga ei ole ju!
Jah, me oleme olemas, aga üks on meist tema jaoks rohkem. Võib-olla ta seda ise ei teadvustanud, aga nii see oli ja on. Seda tunnet ei rebi minust keegi.
Mu lapsed on mulle kolm kõige kallimat pärli siin maailmas. Alati ei jaksa ma, mõnikord kurjustan, aega ei jagu kuidagi võrdselt kõigi jaoks. Kuid nad kõik on mulle võrdselt kallid. Ja ma näitan neile seda, oma tähelepanu ja tunnustustega.
Luba siis sinagi, ema, et sa sillutad oma käitumise ja tähelepanuga lapsele terve tee tulevikku. Ilma sinuta jäävad lapsed poolikuks.
Sul ei ole ju lapsed tähtsuse järjekorras, ega?
