Denise Fontoura, brasiillanna Eestimaal
Räägi veidi oma taustast. Millega sa tegelesid Brasiilias enne Eestisse tulekut?
Minu muusikutee algas üheksakümnendate lõpul hiphop-ansamblis Anastacias. Sellest ajast saadik tegelesin muusikaga aina rohkem, kuid ei leidnud kunagi piisavalt julgust, et pühenduda vaid muusikale.
2003. aastal võitis Anastacias auhinna üleriigilisel hiphopi võistlusel, millega kaasnes minu esimene külaskäik Rio de Janeirosse ning armumine sellesse linna. Otsustasime veeta Rios puhkuse, kuid jäime sinna neljaks aastaks. Rios elades olin peamiselt taustalauljana seotud erinevate muusikaprojektidega, mis ulatusid traditsioonilisest sambast, bossanoovast ja chorinho’st kuni trip-hop’i, salsa ja latiinomuusikani. See oli väga eriline ja oluline aeg minu elus, mis võimaldas nii inimesena kui ka artistina palju endasse imeda. Rio on paik, kus kohtad inimesi tervest riigist ja ka välismaalt. Seal kohtusingi Jei Virunurmega, kitarristiga, kes kutsus mind 2008. aastal Eestisse brasiilia muusikat esitama.
Olen väga õnnelik, et see pöörane mõte muusika nimel maailma otsa rännata oli tulemuslik. Peaaegu kaks aastat on meil igal teisipäeval klubis Clazz toimunud kontsert pealkirjaga “Brasiilia õhtu”, mis ei too kokku ainult väikese kohaliku brasiilia kommuuni, vaid ka eestlased, venelased ja välismaalased.
Millised olid su esmamuljed Eestist, sellest külmast, väikesest ja kaugest maast?
Kontrast oli tõesti suur, põhimõtteliselt Rio õhustiku vastand. Kui ma esimest korda siia tulin, oli talv, üsna pime, külm ja lumine. Muide, see oli minu jaoks esimene kord lund näha. Tundsin end nagu muinasjutus või filmis, eriti vanalinnas kõndides. Mulle oli iga asi huvitav ja läks veidi aega, et aru saada, kui kaugel ma oma kodust olen.
Vaatamata ilmale, mis mõjutab inimeste meeleolu, meeldib mulle väga siin elada. Linn pole suur, võid kergesti jalutada kuhu tahes, on palju rohealasid, internet on kõigile kättesaadav ja teeb elu lihtsamaks, linn on puhtam, parema struktuuriga. Tahan öelda, et siin on võimalik elada kvaliteetset elu. Pärast Tallinna ei ole ma kindel, kas suudan taas elada linnas, kus on üle viie miljoni inimese.
Mida arvad Eesti muusikaelust, siinsetest muusikutest ja muusikast?
Ma endiselt avastan siinset muusikaelu. Minu mulje põhjal eelistavad eestlased rohkem jazzi ja klassikalist muusikat. See muusika, mida meie teeme, pole kohalikele muusikutele nii tuttav. Nii ongi vaja rohkem kogemusi vahetada ja koos mängida. Ansamblid ja artistid, kes mulle meeldivad, on Cosmoskva, Indigolapsed, Sofia Rubina, Evert and the Dragons, Chalice ja teised. Muide, meil on kavas salvestada tõlgendus ühest Cosmoskva laulust. Üks lauljaid, kelle ma hiljuti avastasin ja keda kuulanud olen, on Tõnis Mägi.
Miks on brasiilia muusika kõikjal nii edukas? Mis teeb ta nii eriliseks ja populaarseks?
Ma polegi selle peale mõelnud... Muusikal on igatahes suur roll meie igapäevaelus, ta on kõikjal. Peetakse pidusid, tantsitakse ja lauldakse koos, tullakse lihtsalt kokku... Arvan, et inimesi haarab selle muusika rütm, aga ka energia.
Kes on su lemmikartistid, nii Brasiilias kui ka mujal maailmas?
Seda on raske öelda. Neid on nii palju. Aga nimetaksin paari, kes on mind oluliselt mõjutanud: Marisa Monte ja Evinha Brasiiliast, Mercedes Sosa Argentinast ja Jill Scott USAst.
Kas esined ka väljaspool Eestit? Või pakub siinne muusikaelu sulle piisavalt võimalusi?
Jah, kuna brasiilia muusika mõjub ikka veel millegi erilisena, on mul õnnestunud üsna palju esineda – Paides, Pärnus, Tartus, Raplas, Otepääl, Saaremaal ja mujal. Ka festivalidel, nagu “Juu jääb” ja “Sõru jazz”. Paar korda olen esinenud Helsingis koos ansambliga, mis mängib brasiilia muusikat. Loodan, et varsti laulan ka teistes riikides.
On sul kavas ka plaat välja anda? Ma väga loodan, et jaa...
Kindel see! Salvestasime augusti lõpus ja septembris. Käes on aeg panna kokku kõik, mida ma aastate jooksul lauldes, rännates ja inspiratsiooni ammutades olen õppinud. Arvan, et praegu on aeg, mil ma olen kunstnikuna küpsenud. Ka mu juuksed on pikemad ja näevad piltidel lahedamad välja!
