Kuidas minust sai miljonär

LUSTI NURK: Ööl vastu reedet suri meie käte vahel minu äi. Mees, kes oli mulle kuus viimast aastat isa eest. Sest minu enese isa suri üleöö infarkti tagajärjel, kui ma olin 15. Johni surm oli ka seetõttu igas mõttes raskem: verevähk kurnas kahe aasta jooksul olematuks ühe positiivse, elujõus mehe.

Need on kaks vastandlikku lugu. Kui ma kaotasin oma päris isa, olin ma jumala peale pahane. Et miks ta minult isa nii kiiresti ära võttis, ilma, et oleksin saanud temaga hüvasti jätta. Mõtlesin palju aastaid, et pikk ja raske haigus on lähedase seisukohalt parem. Sest nii saavad mõlemad osapooled rahus hüvasti jätta. Nüüd tean, kui väga ma eksinud olen. Sest surm ongi ootamatu. Alati ja ainult.Meie jaoks jäi aeg seisma. Tükk aega ei suutnud me abikaasaga muud, kui vaid äia kõrval istuda. Suutsime mõelda vaid sellele, et just nii meiega koos ja kodus soovis ta oma maise teekonna lõpetada. Johni viimne soov sai täidetud.  Lõpuks tegime mõned kõned… algas asjaajamine. Vahetult pärast seda, kui surnuauto ära sõitis, koputas perekonna advokaat meie maja uksele. Sest Johnil oli veel soove, mida täita tuli.

See kõik meenutas mõne Hollywoodi filmi stsenaariumi — oli aeg istuda ümber laua ja arutada testamenti.

Advokaadil oli kaasas suur hunnik pabereid. Osa neist oli kirjutanud John ise. Teiste hulgast leidsime dokumendi, millega mu äi andis oma surnukeha teaduse hüvanguks.

Seejärel laotas advokaat lauale nimekirja Johni asjadest ja kinnisvarast. “Teie äi armastas teid väga ja jättis teile kõik oma maised asjad,” ütles tumedas ülikonnas härra minu poole pöördudes ja ulatas mulle tihedalt täis kirjutatud paberilehe. Mu abikaasa sai teise paberi — seal oli kirjas kogu kinnisvara ning Johni käsitsi kirjutatud märge: “Abielu loovad kaks inimest — maja ilma sisuta, pole kodu!”

Tumedas ülikonnas mees ulatas sulepea ja viipas käega reale, millele soovis meie allkirju saada.
“Palju õnne, te olete nüüd miljonär,” ulatas advokaat malbelt (ta oligi tõesti siiras!) naeratades mulle allkirjastatud nimekirja ja jäi mulle otsa vaatama. Mulle tundus, et advokaat ootas minult vastunaeratust. Kuid minus ei olnud selleks jõudu. Alles hiljem tajusin ma, et see advokaat on oma karjääri jooksul ilmselt palju erinevaid — ka naervaid — reaktsioone kohanud.

Minu jaoks varises maailm sellel hetkel lõplikult kokku.
Viimase kahe kuu jooksul oli juhtunud nii palju — ma olin näinud aeg luubis surma.

Samal hetkel meenus mulle, kuidas ma siinsamas kodus, mõni aeg tagasi väsimusest kurnatuna kokku vajusin ja kuidas John mind sel hetkel lohutama tuli, rääkides, kui ilus on elu. Kuidas iga päeva tuleb väärtustada. Kuidas valu on ainult tunne, millest saab üle ning kuidas tema annaks kõik, et veel kõike seda kogeda... ja mul oli oma virisemise pärast häbi...

* * *

Sageli arvatakse, et rikaste maailmas ei ole siirusel ja ehtsatel tunnetel kohta. Mina tean, et see pole nii. Tänu Johnile. Ei, mitte sellepärast, et sain pikale nimekirjale alla kirjutada. Vaid sellepärast, et see mees andis mulle võimaluse veelkord tunda, mida tähendab isa. See oli kõik, mida ma meie ühisest elus soovisin.

Kohati, kuid mitte Johni tõttu, olen ma (nii nagu paljud meist) tahtnud midagi omada. Tahtnud olla rikkam ja unistanud asjadest, mida pakub materialistlik maailm. Ent see kõik muutub mõttetuks. Nii ebaoluliseks. Hetkel, kui sa kaotad lähedase. Kuidas surm lööb paika meie prioriteedid.

Päev, mil meie pere advokaat teatas mulle, et minust on saanud miljonär — jääb mulle meelde kõige kurvema päevana mu elus. See oli nagu vahetuskaup kuradiga. Ma jätsin hüvasti oma lähedasega ja sain vastu külmad, tundetud asjad.

Miks ma sellest kirjutan? Sest kõik me mõtleme rahale ja unistame. Mõned ka miljonäriks saamisest. Justkui oleks meil just siis KÕIK olemas! Tõde on aga see, et mitte ükski asi siin maailmas ei ole tähtsam kui inimene sinu kõrval. Mitte ükski summa ei korva kallistust või käepigistust.

Hoidke endid ja oma lähedasi, iga päev. Sest armastuses ja läheduses peitub meie (hinge) ainus rikkus.