Katrin Pärn tahaks pidada üheksat ametit
Mis sulle su töö juures enim meeldib?
Mulle meeldib … õigemini meeldis … õigemini — ma pole ammu mõelnud selliste asjade peale… Mulle lihtsalt meeldib mu töö. Vanasti mulle tundus, et tahaksin mängida inimesi, kes on minust hästi erinevad. Või et huvitav oleks mängida katkisi inimesi, neid, kellel on midagi viga või varjata. Tundub, et neis on nagu rohkem sügavust. Praegu ma enam ei tea.
Peemot Mati Undi lavastuses “Meister ja Margarita” on olnud üks mu armsamaid rolle. Mul on isegi kahju, et ma kohtusin sellega nii noorelt.
Praegu on elu ja õpingud toonud mu Tartu Uude Teatrisse. Ma arvan, et nii omanäolist autoriteatrit kuskil mujal Eestis ei näe. Sellel on hoopis teine minemine, kui seesama inimene, kes on teksti kirjutanud, saab selle nähtavaks muuta. Jube hea on näitlejana proovis küsida otse kirjanikult, mida ta selle või teisega mõtleb.
Igal pool maailmas, kus ma olen käinud, on kõik tohutult üllatunud, et siin on sellise rahvaarvu ja riigi suuruse kohta nii palju teatreid, statsionaarsete näitetruppidega, kes kõik saavad palka. See on ülejäänud maailma jaoks absurd! Järelikult on teatritegemine Eestis eluliselt vajalik. Kuna Vanemuisest tuleb peamiselt n-ö mainstream-etendusi, siis on väga hea, et linnas, kus on nii palju üliõpilasi, noori ja vaimsust, on ka täiesti teise suunitlusega teater: uus, alles kujunev, mis sisaldab nii palju värskeid võimalusi.
Elu Ameerikas, Uus-Meremaal — kas see oli õppimisega seotud?
Kui ma emaga Ameerikasse kolisin, olin 15-aastane, ja ka õppisin seal. Uus-Meremaa oli aga hoopis muu asi. Viimati elasin ühe semestri magistrantuurist Berliinis, kus õppisin lavalist liikumist, kehatehnikaid. See on suur linn, kus on ka suhtumised suured.
Mulle meeldib anonüümsus, et ma olen kuskil, kus keegi mind ei tea, mul pole tausta, mingit minapilti, mis on mu enda või kellegi teise loodud, mul pole mingit minevikku — see on vapustav. Ma tundsin ennast kohutavalt hästi, kui tagasi tulin. See oli väga mõnus periood.
Meeldib, kui ei ole minevikku… Kas see puudutab ka sinu kuulsaid vanemaid ja seda, et sinust teatakse liiga palju?
Ma arvan, see puudutab peamiselt minu enda loodud pilti minust. Kui olen millegipärast arvanud, et olen nii- või teistsugune, siis kohas, kus mind keegi ei tea, ei pea ma sellest enam kinni hoidma. Kui oled Eestis natukene tuntud inimene, siis kõik teavad sind ja kõigil on kohe sinuga pistmist. Aga noh, kui ma vaatan filmides välismaa näitlejaid, siis ma ütlen ju ka, mis ma neist arvan ja miks. Oskus mitte hinnanguid anda on väga kõva oskus, alati ei tule see välja. Ma püüan hinnanguid mitte anda ja vaatan siis, kuidas see minu elu mõjutab.
Miks?
Noorte inimeste asi on hinnanguid anda. Kui inimene kasvab ja areneb normaalselt, siis ta peaks jõudma teatud vanuses teatud kohtadesse. Kui inimene on noor, siis võiks ta olla mässaja, ja kui ta ületab mingi vanusepiiri, siis peaks ta proovima mitte enam maailma muuta, vaid vaadata, kuhu ta ise liigub.
Lapsena olid kõik mu sõbrad minust alati palju vanemad. Eks nad sisestasid minusse ka imelikke maailmavaateid ja ma pidasin neist lugu. Ma olen olnud selline palju-lugenud-tahan-kõike-teada-laps. Ma usun arenemisse ja kasvamisse.
(Näitlejanna, kel endalgi kodus aasta ja üheksa kuu vanune poisipõnn, lisab veel, et on suur vahe, kas peres on üks laps ja tema päralt kogu suguvõsa tähelepanu, või on kuus last, kes peavad kuidagi ise hakkama saama. Ja lastekasvatamise koha pealt arvab ta, et lapsed kasvatavad hoopis vanemaid. Mitte vastupidi.)
Milline laul rinna rõõmsaks teeb?
Hea laul. Minu muusikamaitse ulatub seinast seina. On asju, mis on mind saatnud pikalt, näiteks David Bowie, Bob Dylan, The Police. Kui mõnel peol plaate mängin, siis kindlasti ka Billy Idolit. Mulle on alati meeldinud briti punk, sekka meeldib mulle 70–80-ndate diskot ja funk’i kuulata. Ma olen Genialistide klubis päris palju plaate mänginud, viimati novembris PÖFF-i lõpupeol. Kunagi ammu tegime Helena Merziniga Shakespeare’is tantsuõhtuid.
Teismelisena oli mul sotsiaalne elu, kus sõbrad olid raske muusika austajad ja ma ise kuulasin ka sellist muusikat, ning siis väike salaelu, mis sisaldas luulet, klassikalist muusikat ja igasugu magusate häältega tüüpe, Leonard Cohenit näiteks.
Mulle seostud sa millegipärast Jeanne d’Arciga. Millisesse ajastusse sa enda arvates kõige paremini sobiksid?
Mulle tundub, et olen pisut vanamoeline, aga mida see täpselt tähendab, seda ma ei tea. Kui läheme ajas tagasi, siis üldiselt kõik ajad on täpselt ühesugused, seal pole mingisugust vahet, sest kõik on meie endi peegeldus. Praegu näiteks tundub, et ümberringi on kohutavalt palju roppust või amoraalsust, aga kui mõtleme Vana-Kreeka peale, siis mis seal toimus?
Jah, Jeanne d’Arci võiks mängida küll, kuigi olen oma vanusega juba pikalt mööda pannud.
Kas enesekindluse toob positiivne tagasiside?
Ei. Kui kuulata seda sõna — enese kindlus –, siis peaks see kindlus tulema sinu enese seest. Kui sul seda kindlust pole, siis sul pole. Ma ei muutu enesekindlamaks sellest, kui mind kiidetakse. Ma võin muutuda julgemaks või rõõmsaks. Ma olen elu jooksul saanud väga palju kiita, nagu ma olen saanud ka laita, aga see ei muuda mind. Tähtis on see, kas ma jõuan ise nende eesmärkideni, mille ma olen püstitanud.
Kas vanemad on sulle teatritegemise juures nõu andnud?
Ema annaks küll, aga ma eriti ei võta. Ja ma ei arva, et see on hea omadus.
Mängid Tartu Uues Teatris nii Maimu Bergi kui ka Epp Kaidut. Kas nende tegelaste ehtsuse kohta vastukaja oled saanud?
Heh, üldiselt ma pean ennast heaks imitaatoriks, aga Maimu ja Epuga oli huvitav see, et ma pole neid naisi kunagi näinud. Eppu nägin Kaarel Irdi videotest, mida me enne lavastust suurtes kogustes vaatasime, Epukest oli seal kaks minutit, kus ta ütles vaevukuuldavalt ühe lause, ja selle pealt ma ta siis tegin. Ta olnud väga täpne. Maimu Bergiga läks veel kurvemalt, teda ei ole ma üldse kunagi kuulnud. Aga Ivari eesmärk ei ole ka olnud teha paroodiat, vaid pigem tabada nende inimeste sisu või olemust. Aga jah, ma ei tea, kuidas see nii täppi läks, ilmselt tuli see kosmosest.
Kui üldse rollidest rääkida, siis neid on olnud õnneks küllaltki seinast seina. See on see, mis teeb selle ameti väga huvitavaks. Kui ma peaksin kogu aeg samalaadseid rolle mängima, siis oleks ju igav.
Aga kuidas on lugu selle imelausega “ole see, kes sa oled”?
“Sisaliku tees” on Kristelil ja Nerol dialoog, kus Kristel soovitab: “Ole see, kes sa oled.” ja Nero vastab: “See on üks kuradi mula!” (Mõtleb pikalt.) Aga igal juhul oledki sa ju see, kes sa oled, ükskõik, mida sa teed.
Siis ei või näitlejatele elukutseliste valetajate tiitlit külge kleepida?
Noh, elukutselised valetajad on hoopis teiste ametite esindajad. Ma arvan, sa mõtled, et näitlejate hulgas on palju inimesi, kellel on pidevalt mingi roll. Muidugi on, aga on ka neid, kes n-ö koju tööd kaasa ei võta. Maneerid peaksid ajaga üle minema. Kui ma mõtlen enda peale 10–12 aastat tagasi, siis olin ma väga maneerlik, aga nüüd on seda kõvasti vähem. Kui oled noor, tead kõike, ja kui oled vanem, siis tead, et ei tea midagi. Kõlab trafaretselt, aga on tõsi.
Näitleja ei saa ju niimoodi eksida, et inimene elu kaotaks?
Ma olen mõelnud, mis amet see siis on — seda ei saa mõõta. Kui kõrgushüppaja hüppab neli meetrit, siis ta hüppab neli meetrit, sa ei saa öelda, et nõmedalt hüppasid. Aga kuidas on pidada sellist ametit, mida ei saa mõõta, millest sa ei saa ise kunagi aru, sa ei näe kunagi oma töö tulemust… Samas igaüks võib arvamust avaldada, kommenteerida, kõik teavad täpselt, kuidas see käib.
Tundub jah, et hullu ei juhtu, kui ma midagi valesti teen, keegi sellest ei sure … aga mine sa tea! Keegi noor näitleja pöördus kord ühe teatrikuulsuse poole, kui oli just Othellot mänginud, ja küsis: “Noh, kuidas oli? Oli ju vägev, kuidas ma tapsin Desdemona?” Mille peale see, kelle poole ta pöördunud oli, ütles: “Jah, polnud viga, aga tunduvalt vägevamalt tapsite te Othello.”
Rääkisid, et sulle meeldis mängida katkisi inimesi. Kas neil on loomingulist potentsiaali rohkem?
Neil on rohkem kihte. Mida rohkem inimene kogeb, seda kihilisem ta on. Ird ütleb Ivar Põllu näidendis: “Inimesel, kes on läbi teinud kaks maailmasõda, on juba küllalt vapustavaid elamusi ning tal ei ole neid enam vaja, aga noorel on vaja vapustavaid elamusi ja on parem, kui ta ei saa neid mitte uue sõja kaudu, vaid teatrilavalt.” Kõike ei pea päris elus läbi elama, selleks on kujutlusvõime — ma ei pea ju ära surema, et suremist mängida.
Kas sul on meelerahu käes?
Ma loodan, et ma liigun selle poole. Mulle meeldib, kui on hea. Vanasti tundus, et kunst ei saa sündida valuta. Praegu ma enam päris nii ei arva. Praegu mulle meeldib, kui on hea. Inimesel võib olla hea, ilma et ta oleks degenereerunud, ilma et ta oleks laisk. Ma arvan, see on seotud sellega, mis kohaga sa elad.
Erilisi muutusi ei ole plaanis?
Ma ei tea ju, mul pole õrna aimugi, mis saab, mis minu või kellegi teisega juhtub. Ma tahan võtta seda hetke, mis mul on. Ma tahaks tohutult palju asju teha — reisida, üheksat ametit pidada –, ja eks ma teen ka. Näiteks peame koos Piret Simsoni, Maarja Jakobsoni ja Kirsti Akkermanniga Genialistide klubis iga kuu esimesel laupäeval taaskasutuspoodi Berliin! Ma olen jõudumööda kirjutanud, tõlkinud, laulusõnu teinud. Ma tahaksin olla National Geographicu fotograaf, langevarjur ja mägironija, Indiana Jones ja kirjanik.
Kõike seda ju saab ka?
Saab küll. Mulle meeldib avarus, igas mõttes.
