Psühholoog: tühjad lohutussõnad kasu ei too
Leinas ja šokis Haapsalu tragöödia puhul on tegemist meie ühise leinaga, mis puudutab lisaks väiksemale kogukonnale tervet meie tillukest riiki. Ühine kaotus seob inimesi ning paneb toetust pakkuma ja otsima. Meid ühendavad õnnetuse põhjuste väljaselgitamine, erinevad rituaalsed mälestamised nagu küünalde toomine sündmuskohale ning õhtul Eestimaa kodude akendel küünalde süütamine ning lastekodu tarbeks rahakogumise algatamine.
Kuidas aga tulevad oma leinaga toime lapsed, kelle mängukaaslased põlengus hukkusid, kuidas saavad hakkama tragöödiaga nii lähedalt seotud kasvatajad? Rääkimata sellest, mida tunnevad lapsevanemad, kelle lapsed traagilises õnnetuses elu kaotasid.
Kas ja kuidas saame aidata?
Iga lein on erinev — kes kaotas lapse, kes mängukaaslase, kes lähedaseks muutunud hoolealuse. Iga kaotusega on leinareaktsioonid ja läbielamised pisut erinevad, kuid põhipunktid leinaja aitamiseks on ja jäävad siiski samaks.
Leinale ja leinamisele tuleb anda ruumi. Kõige olulisem on olla abivajaja jaoks olemas siis, kui ta seda vajab ning samas mitte liigselt peale käia. Iga inimese leinatee on erinev. Kui inimene soovib rääkida, siis tuleb leida aega tema leinaloo ära kuulamiseks ning seda vajadusel korduvalt. Kui aga inimesel on oma mõtete ja tunnete läbielamiseks vaja aega üksiolemiseks, siis tuleb ka seda soovi austada. Vahel tuleb inimene lihtsalt rahule jätta. Igaühe leinaprotsess on erinev — aidata saab ja tohib vaid siis, kui leinaja seda soovib. Selleks, et tõesti toeks olla, peame oskama vaikida, kuulata ja vajadusel distantsi hoida.
Nn tühjadest lohutustest või manitsustest ei ole leinajale kasu. Õpetussõnad stiilis, et „nüüd on ta paremas kohas“ või „ju siis oli tema aeg käes“ või „kõik läheb mööda“ ei too reeglina ühelegi leinajale lohutust. Valestiütlemised võivad suhted hoopis jäädavalt rikkuda.
Kunagi ei tasu väita ka seda, et tead, mida leinaja läbi elab. Ka siis, kui oled ise samataolise kaotuse läbi teinud, ei saa sa kunagi täpselt teada, mida teine inimene läbi elab. Iga inimene, iga olukord, iga lein on erinev. Püüdes olla toeks, ära moraliseeri ega õpeta. Meil kellelgi ei ole õigust öelda, kuidas teine inimene end tundma peab ja kuidas juhtunust üle saama või mida ta tegema peab.
Leinajale toeks olles käitu ise võimalikult rahulikult. Rahulikkus on nakkav. Rahulik olek aitab luua tunnet, et olukord on kontrolli all. Ise rahulikuks jäädes tuleb aktsepteerida leinaja tundeid ja tujusid, mis võivad kõikuda täielikust lohutamatusest tõelise vihahooni. Ka vihatunnet ei tohi lämmatada — viha on sageli leinatee üheks oluliseks etapiks — viha selle pärast, et ollakse maha jäetud, et ollakse sunnitud kaotusega leppima ja oma elu uuesti korraldama. Ka neid tundeid tuleb aktsepteerida ning lasta leinajal need endast välja valada. Kindlasti ei tohi siinkohal manitseda stiilis „et vihast pole kellelegi abi“ või muul moel leinaja tunnete väljendamisele pidurit tõmmata.
Puudutuse jõud
Eestlane on vähene kallistaja ja füüsilise läheduse puhul tunneme end sageli kohmakalt. Ometigi on just füüsilise läheduse väljendus (kallistus, pai, toetav käepuudutus) teinekord parimaks turvatunde ja lohutuse pakkujaks. Puudutamist ei maksa karta, kallistus või käepigistus pakub tihti enamgi lohutust kui sõnad.
Lase leinajal nutta ning oma emotsioone välja elada. Nutt on tervendav ja nutmises ei ole midagi kohatut. Leinaja nuttu ei tohiks häbeneda, vaid pigem olla valmis talle vajadusel taskurätikut ulatama. Samas on inimesed erinevad, mõni ei tunnegi vajadust nutta ja ka selles ei ole midagi imelikku. Oluline on olla inimesele toeks just sellisena nagu ta on.
Aita vajadusel igapäevatoimetuses. Mõnikord võib leinaja olla emotsionaalselt nii kurnatud, et vajab ka praktilistes toimetustes abi. Olgu selleks siis söögi valmistamine, pesupesemine või laste kooli viimine. Kõike seda muidugi teatavates piirides ja siis, kui inimene seda tõesti vajab. Liigne abistamine võib teinekord inimese tervenemisprotsessi hoopis pidurdada.
Ära iialgi soovita leinajal teiste inimeste (lapsed, abikaasa) pärast tugev olla ning oma tundeid mitte välja näidata. Pigem aita tal oma tunnetega toime tulla ning neist rääkida — see on parim abi, mida sa talle pakkuda saad.
Julgusta kasutama leinanõustajat või osalema leinalaagris või leinagrupi töös. Sõprade hoolitsus ja abi ning professionaalne sekkumine on kaks erinevat asja. Lähedase kaotamine ei ole iial kerge, kuid sõprade toel suudab leinaja kaotusega kergemini leppida ning uuesti oma eluga edasi minna. Kui aga vaid lähedaste toest väheseks jääb, võib abi leida leinalaagritest või leinagruppidest. Leinagrupi võib moodustada ka hukkunu või hukkunutega seotud inimestering ise — korraldada näiteks üheskoos mälestuskoosolek, kus jagatakse oma tundeid ja mõtteid seoses lahkunu või hukkunutega või minna koos kadunukese hauale.
Leinalaagrid
Oma loo jagamine mõnes tugirühmas, kus ka teised osalejad on sarnases elusituatsioonis, on tervenemisel sageli suureks abiks. Teiste lugude kuulamine aitab mõista, et lähedase kaotus tekitab segadust ning valu ka teistes samasuguses olukorras olijates. Ka teised vajavad abi edasi minemiseks. Ühised vestlused, tunnete jagamine ning seeläbi eneses rahu leidmine on oluliseks osaks leinatöös. Laste leinalaagrites on leinatöö tihti ühendatud huvi- ja loovtegevusega. Eestis korraldab lastele leinalaagreid MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm.
Kui vanem on kaotanud lapse
Kõik eelmainitu kehtib ka sel puhul kui tegemist on lapse kaotusega — ühe valusaima võimaliku sündmusega inimese elus üldse. Oluline on lähedaste tugi ja mõistmine ning sageli ka praktiline abi. Küll aga kiputakse sageli unustama seda, et leinavad ka isad, ka neil on valus ning et ka nemad vajavad tuge. Me ei tohiks kunagi unustada, et lapse kaotus on ühtviisi raske nii emale kui ka isale. Nii mõnigi kord aga tunnevad isad end leinamisprotsessist kõrvalejäetuna. Oluline on kohelda mõlemaid vanemaid võrdselt ning mõista, et lapse kaotus on mõlemale ühtviisi laastav.
Samuti ei tohiks mitte iialgi püüda leinavate vanemate trööstimiseks lapse surmas midagi positiivset leida või lohutada vanemaid sellega, et nad võivad alati ju veel ühe lapse saada. Ka ei ole abiks see, kui viidata sellele, et neil on ju õnneks veel teised lapsed ka ning et nad peaksid selle üle tänulikud olema. Kunagi ei saa üks laps vanemale teist asendada ning iga suhe lahkunu ja leinaja vahel on unikaalne. Leinaja leinab just seda kindlat isikut, vanem leinab kaotuse korral just seda last.
Kui laps on kaotanud lähedase
Ka lapsed ei jää leinast puutumata. Sageli aga ei mõista täiskasvanud lapse leina. Arvatakse, et ah, ta on nii väike veel, et ei saa niikuinii toimuvast aru. Kiputakse alahindama lapse mõistmisvõimet ning loodetakse, et küll ta peagi unustab. Tihti vaikitakse traumaatilised sündmused maha või mainitakse juhtunut lapsele vaid napisõnaliselt ning ilma pikemalt selgitamata. Või ilustatakse olukorda ning võetakse appi mõni „väike valge vale“. Valed aga võivad lapsele lõppkokkuvõttes veelgi enam valu põhjustada.
Lapsega surmast rääkimisel on kõige olulisem avatud ja aus suhtlemine. Tihtipeale eksitakse sellega, et püütakse lapse säästmiseks surma millegi muuna ja mitte nii lõplikuna kirjeldada — „issi on nüüd taevas pilve peal“ või „vanaema uinus igavesele unele“. Paraku võib alla 5-aastane laps selliseid selgitusi sõna-sõnalt võtta ning hakata uurima, et millal issi taevast tagasi tuleb või millal vanaema ärkab. Samuti võib sellest tekkida hirm uinumise ees (äkki ma ei ärkagi, nii nagu vanaema) või kartus, et kui keegi lähedastest korra kuskile minema peab, et äkki ta ei tulegi siis enam kunagi tagasi (nagu issi).
- Aidake lapsel mõista. Laps võib end juhtunus süüdi tunda, seetõttu on oluline selgitada, mis juhtus ja miks juhtus. Teadmatus võib tekitada hirmu ka iseenda või teiste pereliikmete võimaliku surma ees.
- Kui laps on selleks valmis ja soovib seda, siis võtke ta hauale (või eriti lähedase inimese puhul matustele) kaasa. Rituaalidel ja traditsioonidel on leinaprotsessis suur osa.
- Säilitage igapäevane rutiin, see aitab taastada korrapära lapse maailmas, mille tavapärase toimimise surm paigast nihutas.
- Leinava lapse aitamisel on oluline lapsega rääkida ja püüda laps ise rääkima saada. Siinkohal võib abiks olla see, kui lasta tal juhtunut joonistada ning siis koos temaga selle üle arutada. Sellisteks vestlusteks tuleb varuda aega — vestluse lõpetajaks peab olema laps.
- Väikesed lapsed väljendavad tihtipeale oma leina mängudes. See võib vanematele ehmatavalt mõjuda, kuid muretsemiseks ei ole põhjust — väike laps ei oska veel kõiki oma tundeid ja mõtteid sõnadesse panna ja nii võibki ta neid läbi mängu või joonistuste väljendada. Selliseid läbimängimisi ei tohiks kindlasti keelata.
- Üheks lapse hirmudest võib olla ka see, et ta surnud lähedase ära unustab. Sel juhul aidake tal mäletada — meisterdage üheskoos lahkunu kohta näiteks album või raamatukene.
Ja lõpetuseks, pidades silmas Haapsalu tragöödiat, on sellise kohutava õnnetuse järel tarvis kõigil turvatunnet, et midagi taolist enam iialgi ei kordu. Selleks on tarvis välja selgitada katastroofi põhjused. Kuid lisaks turvatundele vajame ka üksmeelt ning kindlust, et oleme üksteise jaoks olemas ja aitame, kui seda vaja on.
Meie, kõrvalseisjad, saame aidata sellega, et toetame lastekodu uuesti ülesehitamist ning oleme oma mõtetes ja tegudes kõigile kannatanutele toeks.
