"Minu esimene laps sündis keisrilõikega ja see oli selline kogemus, nagu mind oleks vägistatud! Naistel ei ole ju selliseid kogemusi vaja," rääkis Kleer, kes õpib sünnitoetajaks, ajakirjale Naised. "Pärast läheb nii palju raha ja aega, et sellest terveneda."

Tänu hingamistööle ja sünnitoetuse õpingutele mõistab Kleer nüüd, miks esimene sünnitus tema ja väga paljude teiste ettevalmistuseta naiste jaoks nii hirmus on tundunud.

"Meil on mälestused sellest ajast, kui me ise olime oma emade kõhus, ja sellest, kuidas me sündisime. Need kogemused on olnud väga paljudele tänapäeva naistele traumaatilised. Meid ei ole tervitatud kui teadvel olendeid. Arvati ju, et imikud ei tunne midagi! Meid on tihtipeale kohe pärast sündi oma emadest eraldatud ja meie südamed lihtsalt murdusid neil hetkedel! Tuli mingi võõras tädi või onu, hõõruti mingite jubedate rätikutega, terav valgus paistis silma, nabanöör lõigati kohe katki... Mind pandi kärusse, viidi ära ja seal ma olin. Lihtsalt lamasin oma kärus ja mõtlesin, et okei, nii jääbki? Ma nii väga armastasin oma ema ja tahtsin väga siia ilma sündida, aga vot mis juhtus!"

Kleer ei soovi teha haiglavastast propagandat ja mõistab kõiki naisi, kellele tundub turvalisem tuua laps ilmale haiglas, kuid ta on seisukohal, et naine oskab ise sünnitada ja seda tuleb lasta neil ka teha.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena