Pea alati märgib keegi minu suunas midagi isiklikku. Minu juuste, koleda, vananeva näo, lampjalgade, odavate riiete, punnis kõhu, kollaste hammaste, vaesuse, litsakuse, inetu naeratuse või paksu tagumiku kohta.

Ma olen viimasel ajal üha tihedamini mõelnud, et kadedaid ja õelaid inimesi leidub ju tegelikult üle kogu maailma. Ometi on eestlastes midagi, mida ma ei ole teistes välismaalastes kohanud. Lääne inimene ei oska torgata nii valusalt ja isiklikult. Nende õelad märkused ei ole sellisel tasandil nagu meil. Eestlane otsib aga teises kõige valusama punkti ja sihib siis vibunoolega, ise selle taga itsitades.

Jutt ei käi ainult minust kui avalikust blogijast ja ajakirjanikust, kes pidevalt pähe saab, vaid tervest Eesti rahvast. Me kõik ju teame, et kui inetu sõnadeloopimine käib anonüümses kommentaariumis, siis käib see ka meie kõigi selja taga kuskil kodus kellegi juures. Eestlane on näo ees tagasihoidlik, aga selja taga teeb ta silmagi pilgutamata teise inimese välimuse või perekondliku tausta kohta alatuid ja labaseid märkusi.

Vaadake kõiki meie imeilusaid ja andekaid Eesti inimesi. Öelge mulle üks eestlane, keda ajakirjanduse kommentaariruumis õelalt ei peksta? Jutt käib pea alati teemast mööda ja muutub isiklikuks. Ikka on keegi, kes leiab, et üks või teine inimene on paks, kole, andetu, vaene või joodik.

Hiljuti tuli mul oma Ameerika sõpradega juttu Kaia Kanepist, kellest kõik minu õhtusöögilauas olid kuulnud. Nad olid suisa vaimustuses, kui kaugele Kaia on tennisemaailas jõudud ilma maailmakuulsate suursponsoriteta. Üks sõpradest küsis minult, kuidas suhtuvad meie esireketisse eestlased. Meie spordiajakirjanikud on sportlastest alati vaimustunud, aga kui ma eelmisel kevadel huvi pärast ühe Kaia kaotuseloo lahti lõin, leidsin hulga ebamaiselt õelaid inimesi, kes parastasid taas noore sportlase välimuse, näo, jalgade ja juuste üle. See oli jube kogemus — kuidas saab üks rahvas oma sportlast niimoodi tallata, kui muul maailmal on tema kohta öelda ainult häid sõnu?

Ühte ma pean ütlema — nii teravat isiklikku sõimu nagu Eesti kommentaariruumis toimub, võib kohata ainult mõnes labases Lääne tõsieluseriaalis. Inimesed, mõelge ometi, mida te oma rahva, endiste kooli- või klassikaaslaste, sõprade või sugulaste suunas loobite. Mitte ainult internetis, vaid ka tavaelus! Vaadake hetkeks peeglisse ja proovige, kuidas teile meeldiks, kui keegi teie isiklikku keha, lapsi, vanemaid või partnerit selja taga kommenteeriks. Muide täiuslikku inimest ei ole olemas!

Ma ei väsi kordamast, et rohkem mõistmist ja lugupidamist teineteise suunas teeb meist harituma ja ilusama rahva.