Mind on petetud ning see on naise jaoks ilgeim tunne...
Eelkõige minusugusele naisele, kes on terve elu käinud kuldsetel koturnidel (mis sest, et need olid tegelikult vanad ketsid, kuid see näitab, kui tähtis on sisendusjõud!). Olen kõndinud läbi elu
kõrgustes, kust alla vaadates tundub silmapiir lähedal. Siruta käsi, rebi sealt, mis sulle meeldib, ja ela!! Hõiska!
Vahel tundus ka mulle, et enam paremaks minna ei saa. Mul oli ju mees. Võimas mees, pikakasvuline (st minust 3 senti pikem), suurepoorilise nina ja vööümbermõõduga. Palka tuleks korrutada tuhandega ja tarkust miljoniga. Ehk teisisõnu — jumal oli pannud mu pesale, kus minu asi oli ainult välja mõelda, millise muna ma täna endale välja munen. Mu mees tagas mulle kõik, sest ma olin eriline. Olin oma mehe naine.
Ühel päeval leidsin — väga juhuslikult, ausõna! — tema arvutist kirja, mille ta oli kirjutanud ühele täiesti võõrale naisele. Täiesti kellelegi teisele, kes polnud mina. See kõlas nii:
On 22.03.2005, at 16:53, Gaido wrote:
>> kullake
>> sa ei kujuta ette, mida ma täna tundsin. Nagu oleks diisliküttelt bensiini peale läinud … sellise äkilise mootoriga teeks sõite veelgi :):):):)
mis sa ise homme teed? Ma vahin kodus telekat ja püüan sinuga ühendust hoida — sms-iga?
>> Gaido, kes on ülepeakaela … natuke :) ja samas :(
Kas te võite arvata, mida tunneb naine, kes on elanud kuldsel pesal ja avastab, et ta mees ei olegi kirjaoskamatu ning et ta on lisaks pannud oma väikesed mõtted ritta ja saatnud kellelegi sellise kirja? Vahib kodus kineskoobiga telekat. Ma natuke hingasin ja natuke enam ei hinganud. Ma lakkasin tegelikult täiesti olemast. Oma mehe naine.
Ma läksin oma mehe juurde, ütlesin, et ma leidsin mingi kirja, et mis asi see on? Ja mu mees, mu armas Gaido, ütles: „See on mingi nali!”
Ei, ma pole kunagi olnud iludus, pigem tugevalt vastupidi, kuid minus oli midagi, mis minu juurde tõi mehi, kes hiljem õhkasid: „Preili Kintz, ma saingi su kätte, uskumatu! Minu Kintz!” Aga ühtäkki seisin oma karvaste säärte, pigmendilaikude ja puhmaskulmudega täiesti üksi. Minu pesaga oleks võinud nuudleid kurnata, nii auguline oli ta.
Mu mees ja tütre isa pettis mind teisega ning — nüüd tuleb see, mis mu hulluks ajas — ta eitas seda! Ta tegi mind täielikuks lollpeaks, kui arvas, et nii lihtsalt saabki loomast inimene. Ütled „ei” ja arvad, et teine peab seda uskuma.
See juhtus väga äkki. Nagu ikka. Korraga seisis minu elutoas veel üks vari. Mingi kolmas (minust noorem, krt!) vari, kes heitis varju meile kõigile. Hei, ma olen ka olemas, tahtnuksin ma öelda, kuid … Mida see oleks päästnud?
Seega — algas minu elu oma mehe püksirihma taga, kuid 40 cm kõrgemal jagasime kellegi naisega ühte ja sama kohta. Ühte südamepiirkonda. Sain kohe tahhükardia (kes ei tea, mis see tähendab, vaatab raamatust ilusti järele!) ja püsiva tremolo. Isegi siis, kui mu ajupoolkerad
oleks olnud täiskerad, poleks mulle kohale jõudnud, et minu mees, kellega olin koos viis aastat möllanud pärituules ja lihapallides, käehoidmises ja väikestes kukepoksides, oli leidnud kellegi teise.
Ometi oli ka meil alguses kõik kõige ilusam.
Gaido ja mina, Kintz Kinzenberg.
Me leidsime teineteist 2000. aasta sügisel. Olime nagu Ärra ja Broua Palderjan, kes manustasid teineteist korralikult. Kui viis aastat sai täis, sai meie toimeaine ühtäkki läbi. Olime nagu tühjad purgid teineteisele otsa vaatamas.
Küsisin endalt – mis nüüd? Mis edasi saab? Mis saab ühest täiesti tühjast purgist keset suurt linna, kes on tegelikult petetud purk? Õnneks oli mu purgi kest läbipaistmatu ja keegi ei näinud sisse, mida ma varjasin. Oo jaa, ma olin hea varjaja! Ma oskasin kõigile jätta muljet, et hingan kahe kopsuga ning et põrn ventileerib mind täiel hool.
Järgneb...
Delfi Naistekas avaldab täna ja homme katkendeid uuest Kintz Kinzenbergi raamatust "Ma olen kole".
