Millised on Eesti ärimeeste heateod?

LUSTI NURK: Igal suvel ja talvel organiseerivad edukad ettevõtjad Sun Valley linnakus Idaho osariigis Iraagi sõjas kannatada saanud USA Armee töötajatele luksusliku puhkuse- ja spordiürituse, mille nad maksavad kinni oma isiklikust taskust. See oli üritus, millest mul õnnestus seal olles osa võtta ning mis tõi silma pisara. Mind kummitas aga küsimus, kui tihti korraldavad Eesti ärimehed sarnaseid heategevuslikke üritusi kodumaal?

Meie edukatele meeldib toetada programme, mille tulu ja tulemus on riigis suure kella külge pandud. Et kõik näeksid ja kuuleksid. Kui tihti aga toetab Eestis rikkaks saanud inimene meie riigi vaesemat, nõrgemat, nurka surutut, mahajäetut või haiget ka siis kui sellele ei järgne avalikku kiidulaulu?

Adaptive Sports nime kandev heategevusprogramm toimub juba mitmendat aastat järjest luksuslikus suusakuurortis nimega Sun Valley. Mina olin seal nädal aega tagasi suusatamas, kui abikaasa kasuisa mu seitsme Iraagi sõjas kannatada saanud naisega kokku viis.

“Ma arvasin, et mu elu on läbi”

Nii teatas mulle Texasest pärit tõlk, kes oli Iraagi pommiplahvatuses kaotanud jala. “See, et ma siin suusatama õppisin, tõestas mulle, et ma saan hakkama kõigega — kui vaid seda ise tahan.”

Kõik seitse naist olid pärit erinevatest osariikidest. Sun Valley’s veetsid nad nädala, peatudes kohalikus hotellis. Päevasel ajal olid nad imeilusal lumisel mäel ja õppisid eratreeneri käe all suusatama, sellele järgnes rahustav massaaz ja õhtusöök teiste seltsis, seltskondlikud mängud ja tants. “Paljud haavata saanud sõdurid on koju jõudes depressioonis,” selgitas mulle ürituse üks toetajatest Bill Norris. “Meie sooviks on nad tuua oma igapäevaelust kaugemale ja õpetada neile midagi, millega nad ise arvasid end mitte hakkama saavat.”

Sellega heategevuslik programm aga Otepää suuruses Sun Valley linnas ei piirdu. Lisaks nädala pikkusele puhkusele maailma ühes kallimas suusakuurortis toetavad kohalikud ärimehed neid naisi veel kolm aastat. “Püüame neile koju jõudes organiseerida erinevaid tegevusvaldkondi, et nad uuesti depressiooni ei langeks,” lisas korraldaja. Tegevusvaldkondade all pidas Bill Norris silmas kokandusklasse, jõusaale ja muud, mille Sun Valley ärimehed nende naiste jaoks kolme aasta jooksul kinni maksavad.

“Ma arvasin, et mu elu on läbi,” teatas mulle Texasest pärit tõlk, kes oli Iraagi pommiplahvatuses kaotanud jala. “See, et ma siin suusatama õppisin, tõestas mulle, et ma saan hakkama kõigega — kui vaid seda ise tahan.” Olles rääkinud pea kõigi seitsme naisega ürituse lõpupäeval, veendusin ma, kui oluline see reis nende kõigi jaoks oli.

Suviti korraldab sama grupp ärimehi tegevusi Iraagi sõjas kannatada saanud meestele. Ka siis
tuuakse sõdurid kohale erinevatest osariikidest, majutatakse kohalikus hotellis, viiakse kalale, paadimatkale ning korraldatakse erinevaid meelelahutuslikke üritusi. Lisaks sellele tegeleb depressiooni langenud sõduritega veel koha peal grupp psühholooge, kes räägivad mitte ainult kannatanutega, vaid ka nende partneriga, kes on samuti reisile palutud.

Tore, et alati ei pea abistama riik ja abirahad, vaid ilus soov tuleb südamest ja seda on võimalik korda saata meil kõigil. Et grupp kohalikke ärimehi mõtleb endast kaugemale ja muudab kaks korda aastas riigi poolt nurka jäetud sõdurite elusid. Mis siis, et grupp naisi või mehi, kellega Sun Valley’s tegeletakse on väike — sõnum, mis nendega koju saadetakse on minu meelest meeletult suur!

Kui palju teab aga eestlane, kuidas elavad meie Iraagi sõjas kannatada saanud sõdurid? Sõjas poja kaotanud emad või isad? Kui palju mõtleb eestlane inimestele, kes pole ehk kaotanud jalga või kätt, aga vaevlevad depressioonis, näljas või külmas.

Ma väga loodan, et neil, kel on ressursse teisi aidata, seda ka teevad! Ja seda ka siis, kui sellele ei järgne presidendi aumedalit või avalikku aplausi ja heakskiitu. Heateod sünnivad südamest!