Ära lase sõbral end tüssata!
„Ma olin Markoga toona väga hea sõber — olime koos remonti teinud ja ma teadsin, et võin teda usaldada,“ alustab Malle lugu sellest, kuidas auto laenamine sõbrale viis vähemalt 2000 euro suuruse kahjuni. „Marko sõbrana ma ei tulnud üldse selle pealegi, et ta võib mul niimoodi tooli alt tõmmata ja õigust jääb veel ülegi. Ma üldse ei uskunud, et niimoodi võõra auto müümine on võimalik! Õppisin, et ei tohi anda kellelegi oma autot ega selle dokumente. Isegi, kui tegemist on väga hea sõbraga.“
Malle tunnistab, et ei taha rääkida seda lugu oma nime alt, kuna aimab juba ette — inimesed hakkavad teda mõnitama, kuidas ta on juhtunus ise süüdi. Samas ütleb ta, et kui see lugu poleks juhtunud tema endaga, ei usuks ta, et sellised asjad on üldse võimalikud.
„Mul oli vaja, et keegi teeks mu korteris ära remondi ja ma saaksin hakata seda välja üürima. Kuna Marko oli varem remonti teinud, küsisingi tema käest, kas ta oleks nõus ja lubasin tal remondi ajal kasutada oma autot, et ta saaks näiteks ehituspoes käia,“ meenutab Malle „Auto pidigi pärast jääma talle palgaks tehtud töö eest. Läks aga nõnda, et Marko hakkas remondiga venitama ja lõpuks selgus, et ta justkui polegi seal eriti midagi teinud.“
Ühel hetkel teatas Marko, et ta ei viitsi siiski Malle korteris remonti teha ja pealegi on auto katki ning ta ei jaksa maksta kümneid tuhandeid selle parandamise eest. Malle palus seepeale auto tagasi tuua ja siis selgus, et korralikust Audist, mille väärtus oli üle 20 000 krooni, on vahepeal justkui võluväel saanud rikkis BMW, mille hinnaks arvas Marko olevat umbes 8000 krooni. Malle Audi oli juba mitu kuud enne seda müüdud heausksele ostjale. Oma tegu põhjendas Marko sellega, et tema arvates oli ka Malle suuline lubadus auto pärast remondi lõppu Markole anda, juba müümiseks piisav volitus, mis tähendas, et Marko ongi auto omanik ja võib selle kohe maha müüa. See, et ta auto enesele saamiseks pidi ka tööd tegema, tal ilmselt meeles polnud.
„Remonti Marko minu korteris sisuliselt ei teinud, autost jäin ilma ja kuna remontimata korterisse ei saanud ju ka üürilisi võtta ega maha müüa, maksin terve talve üsna krõbedaid küttearveid korteris, kus mitte keegi ei elanud. Lisaks muidugi veel ka igakuised maksed pangale. Olukord oli ikka väga pingeline,“ meenutab Malle, kes uskus siiski, et politsei lahendab asja tema kasuks. Seda aga ei juhtunud, vaid uurija ainult venitas ja venitas asjaga tegelemisega. Viimaste andmete kohaselt on uurimine lõpetatud, kuigi Mallele selle kohta mingit ametlikku teadet pole tulnud.
Politsei käed on seotud
Malle ei saa siiani hästi aru, kuidas on võimalik, et inimene, kellel on õigus autot ainult kasutada saab selle lihtsalt omaniku selja taga maha müüa ning ei politsei ega ARK saa sisuliselt mitte midagi teha. Politsei vaid uuris asja, kuid kuritegu ei tuvastanud.
„Marko väidab, et ma olin MSNi vestluses talle öelnud, et auto juba ongi tema oma, kuigi midagi sellist muidugi ei olnud. Kahjuks pole meil kummalgi seda vestlust enam ka alles,“ ohkab Malle. „ARKis pabereid täites oli ta esimese hooga müügilepingusse kõik enda andmed kirjutanud — nime, isikukoodi jne. Mingil hetkel jõudis talle kohale, et auto omanik olen ju mina, tõmbas oma nime maha ja kirjutas lihtsalt oma käega alla minu nime ning sisuliselt võltsis minu allkirja. Situatsioon on ju sama hea, kui ma üürnikuna müüksin omaniku teadmata maha korteri, kus ma elan!“
Tänaseks on juhtumist möödas umbes kaks aastat. Malle on ilma nii autost kui ka rahast — nii sellest, mis Marko auto eest sai kui ka sellest, mis ta kulutas tühjas korteris kommunaalmakseid tasudes — lisaks ka sõbrast. Malle tunnistab siiski, et viha ta Marko vastu ei pea, kuna see sööb lihtsalt energiat. Ta on Markole andestanud.
Politsei pressiesindaja Mihkel Loide sõnul politsei Marko käitumises seaduse rikkumist ei tuvastanud — Marko ei võltsinud mitte Malle allkirja, vaid märkis end müügidokumentides tema esindajaks. Kuna Maanteeameti liiklusregistri büroo hinnangul oli tegemist õiguspärase tehinguga, ei ole politsei tuvastanud seaduse rikkumist ning pole võimalik kedagi vastutusele võtta.
„Osapooled on sõlminud omavahel suusõnalisi kokkuleppeid ning tagantjärgi ei ole võimalik tuvastada, milline oli ühe või teise osapoole tegelik tahteavaldus,“ kommenteeris Loide. „Antud juhul ei olnudki politseil seaduslikku võimalust kannatanut kuidagi aidata ning sellest on siiralt kahju.“
„Kõige kindlam, mida selliste juhtumite ära hoidmiseks soovitada saab, on anda auto kasutajale sõiduki registreerimistunnistuse koopia, mitte originaal,“ annab Loide nõu, kuidas vältida olukorda, kuhu sattus Malle. „Selliselt on oht väiksem, et auto kasutajal õnnestub sõiduk enda nimele ümber registreerida.“
