Ma teadsin, et ta jätkab oma "tegevust" ja minu eesmärk oli midagi selles suunas teha, et ta selle lõpetaks. Ma EI TAHTNUD teda "niisama" rahaga varustama hakata - kas ehk see oli lõppkokkuvõttes viga? Ma suutsin saavutada olukorra, kus ta lubas lõpetada, kuid (nagu hiljem selgus) oli tegu kommunikatsioonihäirega - ma suutsin veenda teda üsna ruttu lõpetama uute klientide hankimise, kuid mitte olemasolevate teenindamist...
Vahemärkusena olgu öeldud, et see protsess oli pikaajaline ning ma tean, et ma ei "käinud talle närvidele" ega teinud "ajupesu"... ma püüdsin talle pakkuda vaheldust tema halli argipäeva ja siis aidata TEMAL ENDAL mõelda ja järeldusi teha... Samas ei suutnud ma vastata tema korduvale küsimusele, miks MINA teda moraalselt toetan ja miks mina hoolin - ma lihtsalt ei teadnud vastust ja ega tea seda täpselt siiani...
Nüüd paar nädalat tagasi suutsin ma teda veenda lõpetama kõik suhted tema "klientidega" ning et olukord oleks vastuvõetav mõlemale poolele ning temale mitte alandav, pakkusin talle koduabilise kohta oma maja koristamisel - mitte just väga kontimurdev 5-6 tundi nädalas keskmise palga eest... Jättes kirjeldamata tema hingeliigutuse, nõustus ta "uuesti alustama", minema arsti juurde kontrolli, vahetama oma telefoninumbri jne jne...
Siis aga juhtus selline lugu, et üks tema klientidest tegi selle lõpetamise jutu peale talle pakkumise "millest ei saa keelduda" - kolida tema majja, uued riided, palju ehteid, auto koolis käimiseks, uus kool, aeroobikad-massaazhid-ilusalongid... KÕIK oleks nagu väga tore... AGA aga aga - neiu pidi juuksed ära lõikama, värvima, oma ehted ära viskama... kolmandal päeval tekkis jutt, et pärijat on vaja ja neiu (gümnaasiumiõpilane!) peaks veel sel aastal rasestuma...
Neiu arvab, et see on ilmne ja "ultimate" märk armastusest. Arvestades seda, et tegu on Eesti mõistes väga rikka ja tuntud inimesega, siis ma kahtlen, kas neiu oma uues koolis suudab taluda voodisoojendaja kuulsust, mis paratamatult tekib, arvestades nende 30+ aastat vanusevahet ning seda, et Tallinn on vastikult väike küla, kus kõik teavad kõiki ja kõike... Samas neiu nagu tundub uskuvat et meesterahval tõsi taga.
Puändiks tuleks siia lisada, et tema vanemad kohtusid paar päeva tagasi selle meesterahvaga ja andsid oma "õnnistuse", ilmselt teadmata asjade tegelikke tagamaid ning ilmses omakasu ahnuses (mul ON alust seda oletada!)... Minu jaoks nad sisuliselt müüsid tütre... Küsisin neiult, et mida ta peale hakkab, kui ta näiteks kuu pärast välja visatakse (hetkel tundub see mulle parim stsenaarium!), mida ta siis peale hakkab, kui ta on ca 19aastane haridusta ja lapsega ja siis see "hoolitsus" lõppema peaks? Või kui temake on 25 ja tema ca 60???
Kokkuvõtteks - minu tegevuse tõttu muutus 16 aastane tark, oma arvamust omav, teatud elusihtidega ja õpihimuline (kahjuks küll ennast müüv) neiu täiesti vastandlikuks kaasanoogutavaks voodisoojendajaks-nukukeseks, kelle haridustee ilmselt katkeb...
Ma sooviksin teada lugejate arvamust sellisele tõestisündinud loole. Eriti pakuks huvi hinnangud kahele küsimusele:
A) Kas tütarlapse huvides oleks parem olnud säilitada endine olukord või on parem uus?
B) Kas ja mida oleks mina saanud teisiti/paremini teha?
Ma hetkel ei suuda otsustada, kas ma tegin head või halba... ehk teie abiga suudan endas selgusele jõuda...
