Miks mõned hinged on justkui uinunud...

Mõned inimesed elavad ilma harrastusteta, kirgedeta — perekond, töö, söök… Nad ei paistagi eriti rumalad, kuid ometi ei hiilga ka erilise mõistusega. Sellist inimest ei eruta miski. Ning sädet pole temas mõtet otsida. Tahaks teda üles äratada ning näidata maailma kogu selle ilus ja valus. Aga kas on ikka vaja? Kust selline küll tulnud on? Kas see seisund ka mööda läheb?

„Magavate hingede“ kategooriasse ei satu rahulikult oma rõõmusid nautivad tasakaalukad, lihtsad, üdini materiaalsed inimesed. Selline kaunitar töötab viis päeva nädalas mingis asutuses, õhtul vaatab seriaale, puhkepäevadel läheb aga perega suvilasse, istutab seal priimulaid ja astreid ning heidab magama kell kümme õhtul. See on tema hinge täisväärtuslik elu, selline ta juba kord on.

Hing magab, et mitte vaeva näha

On inimesi, kes nooruses olid paljutõotavad. Polnud neil puudust ei võimetest ega ka arukusest. Kuid hirmust ebaõnne ees — et midagi halvasti välja ei kukuks — ei realiseerinudki nad ennast. Nad eelistasid rahulikku olesklemist riskeerivale ja tormilisele elule. Ning nüüd magavad nad sügavalt, et ei peaks oma realiseerimata jäänud unistuste pärast liigselt põdema.
Naisel on sellises olukorras lihtsam. Kõik arvavad, et ta läks mehele ning „ohverdas karjääri“ pere ja laste heaks. Üksnes ta ise ja ka mõned lähedasemad sõbrannad teavad tõtt — ta ei ohverdanud ennast, vaid tegi valiku ning viskas ankru vaiksesse sadamasse.
Meeste „magav hing“ paistab aga kohe silma. Ootame ju neilt tahtmatult teravmeelsust, tõusu karjääriredelil ning suuri kirgi.

Toomasele ennustati koolis suurt tulevikku. Kuid poiss kartis läbikukkumisi ning valis alati kõige lihtsama ja ohutuma tee. Lõpuks valis ta inseneri elukutse — nagu kõik. Abieluettepanekugi tegi ta peaaegu et märkamatule tütarlapsele, sest oli kindel, et too talle ära ei ütle. Elu läks oma halli rada pidi edasi. Vaid kord juhtus ta armuma oma uude säravasse kolleegi… Tööl oldi aga vaimustuses tema truudusest oma naisele. Samas ei jäänud ta naisele truuks mitte armastusest ja ka mitte kohusetundest, vaid enesesäilitamise instinktist — et elada ilma vapustusteta.

Magab, et säilitada oma „kristallmajakest“

Mõni elab aastaid keerulises olukorras või teatud kroonilise probleemi käes vaeveldes, sest see on talle eluliselt tähtis. Ning selle eluliselt tähtsa tõttu põlatakse ära kõik muu. Tasakaalu hoidmine problemaatilise ja kõige muu vahel on aga nii habras, et ei tohi mitte hingatagi, ei tohi pahameelt väljendada ega protesteerida. Vastasel korral langeb kõik kokku. Selline inimene kaitseb end teadlikult liiga tugevate tunnete ning liigse emotsionaalsuse eest.

Lea elab juba 20 aastat koos Ivariga, kaksikute isaga. Tema isiklik elu on ebastabiilne ning armukadedus liigagi hästi tuttav. Ometi ei taha ta selle pärast kannatada. Ja nii ta väldib igasuguseid ärritajaid. Ta ei kuula sümfoonilist muusikat („liiga tõsine minu jaoks“), väldib filosoofilisi filme ning vestlusi tõsistel teemadel („liiga igav“). Ta ei loe ka mitte ajakirju — selliseid, kus räägitakse tõsiselt üksindusest või vabast ja õnnelikust elust („see on liiga keeruline“).
Ta on ka oma kodu sisustanud beežides toonides ning standardselt. Sõbrannad ärgitavad teda millegagi tegelema, vältimaks mehe jaoks igavaks muutumist. Kuid kaitstes oma rahu, eelistab Lea tüütutest sõpradest eemale hoida, et mitte oma hingelisest unest ärgata.

Magab, et jääda „heaks“

Üks kategooria magavaid hingi keeldub kõigest, mis väljub tavapärasuse raamidest — loomingulisusest ja tormilistest kirgedest. Ja seda selleks, et mitte kurjaks muutuda ega oma elu hävitada.
Me oleme võimelised tugevateks tunneteks ning võõra loomingu nautimiseks, kui meie teadvusel õnnestub hingesügavusest tõusvaid mälestusi, kurbust, solvumist ja kadedust sulatada millekski heledaks, ehk veidi nukraks, kuid kindlasti mitte õelaks.
Sa vaatad vapustavat etendust või naudid päikeseloojangut, ning sinu kunsti või maailma ilu tajumine muudab kõik raske ja kohutava, mis sinu hinges pesitseb, selliseks vaimustavaks vapustuseks — koos naeru ja pisaratega, mis lepitab minevikuvaluga, reetmise kogemisega või südametunnistuse piinadega mingi teo pärast.

Mõnedel inimestel polegi olemas sellist võimet, mis on ette nähtud igat sorti valu ja solvumise ümbersulatamiseks hinge ja teadvuse vahel. Ning kui sellise inimese hing ärkab, olgu või millegi kauni mõjul, tõusevad sealt pinnale tumedad tunded, mis sosistavad teadvusele igasuguseid rumalusi. „Sind solvati, ema ei armastanud sind, ära hakka teda rahaliselt toetama!“ Ning sinus tõuseb viha oma lähedaste vastu, sa tahad kätte maksta või jätta kõik sinnapaika ning põrutada kusagile kaugele — siit minema.

Selline inimene väldib paaniliselt kõike hingelist ja vaimset. Ta elab oma elu ilma rõõmudeta ning valuta. Igavavõitu, probleemideta, kuid igati rahuldavat.

Magab, et mitte tunda end oma veidrustega hullumeelsuse piiril olevana

Tugevad tunded ning kunstiteosed kutsuvad mõningatel meist esile ebaharilikke elamusi: äkki hakkavad peas kõlama hääled, mingid pildid vilksatavad silme ees, kõik võbeleb sisemuses ning maailm paistab hoopis teistsugusena… Tavaliselt ei räägi inimesed sellistest seisunditest — ei taha näida veidrikena. Ometi tõukavad säärased elamused meid loomingu ning enesetunnetamise teele. Inimene, kes ei pelga oma veidrusi, loeb palju, mõtiskleb ja vestleb.

Leelo aga kardab iseennast. Ta ei joonista kunagi, kuigi tal on selleks andi, ta ei käi kunstinäitustel ega teatris — talle näib, et kõik nähtu tekitab temas mingeid ebameeldivaid tundeid ning „ajab hulluks“. Öeldakse, et kui me midagi kardame, siis peame oma hirmuga arvestama. Leelo arvestabki: ta ehitab enda ümber müüre, et miski ei saaks teda heidutada. Võiks ju oma hirmu analüüsida ning selle põhjusi otsida, et sellest siis vabaneda. Leelo jaoks on aga lihtsam elada koos oma magava hingega.

Kas uinuvat hinge peaks äratama?

Põhimõtteliselt on see võimalik — sundimise, karmide nõudmiste, iroonia, veenmiste ning ahvatlevate ettepanekute abil. Ometi ei tasu seda teha ei psühholoogia seisukohast ega ka mitte esoteerika positsioonilt lähtudes.
Psühholoogide meelest on hinge vägivaldne äratamine koos selle kirgede ja uute soovidega suur stress, mis pole kõikidele jõukohane. Karma teooria pooldajad arvavad, et see, kes äratab „magava hinge“, muudab raskemaks iseenda karma ja võtab oma hingele need patud, mida äratatud hingega inimene tulevikus teha võtab. Seega pole mõtet meelitada inimest talle ettenähtud teelt kõrvale.

Aga suur armastus?

See ei ärata kedagi, sest magav hing lükkab armastuse kõrvale, et pühalikult oma rahu säilitada.
Ja kui sa märkad väheke nukrat meest, kes on justkui aheldatud igava naise külge, siis ära kiirusta teda päästma ning tema silmi maailma ilule avama. Ta ei ole uinuv kaunitar ja ta ei vaja sind.

Kas uinuv hing võib ise ärgata?

Jah, seda juhtub. Esiteks võib põhjuseks olla väga võimas vapustus — haigus, vallandamine, lähedase inimese surm. Šokiäratus on ebameeldiv. Sa „ärkad“ ja näed, kuivõrd sinu elu erineb sinu realiseerimata võimalustest ning tõelistest soovidest. Ning sa tunned õudust: „Aga, mis mees see mu kõrval on?! Miks meil pole miski nii, nagu peaks olema? Lapsedki poleks nagu minu omad! Ja milleks mulle korter magalas?…“ Kui millegi muutmiseks pole jõudu, jääb järele vaid kurbus ja halb tuju. Kui jõudu jätkub, järgneb agressiivsus kõikide vastu, kes ette satuvad, lahutus ning järsk saatuse muutus.
Teine variant on pehmem ning see toimub vaadeldes lähedaste sõprade elu, kes ei sunni peale oma eluviise. Seega jääb valikuvabadus, kas lasta hingel magada või muuta oma elu.

Magava hingega inimene võib tugevamaks saada ja muutusteks küpseda. Sel juhul ei karda ta enam oma probleeme lahendada, ta harjub ka oma kirgede ja veidrustega ning suudab end lõpuks tundma õppida.

Allikas: Lilit