Kas kõik naised on kadeduseussid?
Miks on nii, et naiste vahel käib pidevalt võitlus, kes on kenam, kellel on rikkam mees, suuremad tissid või ilusam maja. Mind nii kohutavalt häirib, et ikka ja jälle puutun ma elu jooksul ebameeldivate naistega kokku.
Kadeduseusse jätkub loomulikult igale poole. Mäletan, kui ma briti ajalehele Daily Mirror kaastööd tegin, valetasid kolleegidest naisajakirjanikud üksteise kohta kogu aeg. Näiteks saatis keegi loo toimetusse nii, et toimetajad seda e-kirja kunagi kätte ei saanud ja nii jäi ühe või teise naisajakirjaniku lugu hoopis ilmumata. Pidev üksteise alavääristamine oli minu jaoks igapäevase
töö kõige raskem osa. Naised püüdsid kogu jõuga näidata, kuidas ma ei ole seda tööd väärt. Abi küsides pidin alati pöörduma meeskolleegi või -ülemuse poole, kes siis kuid kestnud olukorra minutiga lahendas.
Üldiselt on mu elu nüüd hulga toredam, sest töötan kodus, saan sõpru valida ning ebameeldivaid naistuttavaid vältida. Ometi mitte alati.
Olen parasjagu abikaasaga Floridas, kus toimusid sel nädalal polovõistlused. Loomulikult tuli iga mängijaga kaasa, nagu tavaliselt, ka tema partner. Olles unistanud päikelisest puhkusest, oli reaalsus just paari kaasa sõitnud naisterahva tõttu minu jaoks ebameeldiv kogemus. Kui enamus grupist oli meeldiv ja tore, leidub alati nendel reisidel keegi, kes teisi silmanurgast kõõritab ja kogu tähelepanu endale üritab saada. Nemad on kõigist paremad. Selja taga tehakse meestele teiste naiste kohta ebameeldivaid märkusi, mis kuidagi ikkagi teiste naiste kaudu sinuni jõuab. Igas lauses kumab nende sära (loe: kadeduseuss).
Miks on nii, et osa naisi ei suuda elada klatši ja kõmuta? Neid, kes peavad oma keha ja ilu pidevalt teiste omast paremaks või pidevalt endaga võrdlevad. Ja kuigi nad teavad, et pole sugugi ilusamad, püüavad teisi omasoolisi pidevalt kuskilt alla tõmmata. Ja kuidas on võimalik, et kogu see kole kaklus ja rebimine naiste vahel käib nii, et mehed seda ei märka?
Minu abikaasa on tutvustanud mulle kordades naisolevusi, keda peab kõige südamlikumateks ja hellemateks persoonideks, kuid kelle suust käib aga minu jaoks välja justkui nähtmatu, punane ja tuline, lõikav keel. Ikka ja jälle satun ma ebameeldivasse situatsiooni, mille algatajaks on olnud mõni naine. Mehed on minu jaoks seetõttu lihtsamini arusaadavamad olendid.
Loomulikult ei saa kõiki alati ühte patta panna. Minu elus on õnneks ka naisi, kellel on suurem süda kui elul. Ometi häirib mind naistevaheline kadedus ja õelus juba aastaid. Vahel ma lausa kardan uusi tutvusi, sest kunagi ei tea, mis, meid naisi, ühel hetkel maoks muudab ja kõik eelneva kildudeks lööb.
