Oled armunud? Mine psühhiaatri juurde!

Kui palju kuritegusid, õelusi ja enneolematuid rumalusi maailma ajaloos on õigustatud armastusega! Suurele kirele on ju kõik lubatud. Pealegi on ilmselget meeletust peetud vaata et tõeliste tunnete peamiseks näitajaks. Just sellist armastust on alati ülistanud poeedid ja kirjanikud.

Kuid juba iidsetest aegadest alates on arstid pidanud armastust haiguseks, vahel lausa letaalse lõpuga tõveks. Veel mõni sajand tagasi oli „armutõbi“ kantud ametlikesse haiguste nimekirjadesse. Hiljem nägi ilmavalgust psühhoanalüüs, mis kiikas inimhinge varjatud sügavustesse. Loodusteadused tungisid inimese kõige väiksemate rakutasanditeni. Lõpuks oli ka võimalik välja selgitada, mis siis ikkagi toimub, kui me armume.

Selgub, et see protsess on vägagi sarnane… psüühilisele haigestumisele. Tuntud briti psühholoog Frank Tallis — pajude teaduslike tööde ja õpikute autor — andis välja ühe oma raamatu pealkirja all „Armastuse haigus: armastus kui psüühiline häire“ ("Love Sick: Love as a Mental Illness“). Armunud olemise tunnused on väga sarnased tüüpilistele psüühiliste häirete nähtudele: lakkamatud mõtted oma kireobjektist koos pideva sündmuste läbimängimisega, ebaadekvaatne hinnang olukorrale, piinav kurbus, muretsemine tühiste asjade pärast, unetus ja palju muud. Süstematiseerinud antud tundemärgid, leidis psühholoog armastuses järgmisi haiguse vorme:

Kinnismõtete sündroom on haiguslik kiindumus, kontrollimised, jälitamine, liialdatud tähelepanu hügieeniliste rituaalide vastu, mitte mingit väärtust omavate esemete kollektsioneerimine ja peitmine.

Maania — ülemääraselt tõusnud eufooriline meeleolu, ülikõrge enesehinnang, võimetus arvestada oma tegude tagajärgedega, ekstravagantsed kingitused.

Depressioon — nutusus, rõhutus, unetus, võimetus keskenduda, söömishäired.

Pealegi võib ühes ja samas „armastuse haigusloos“ leida korraga kõik kolm vormi — algselt eufooria, mida seejärel asendab kirglik andumus või depressioon. Kõik see meenutab maniakaal-depressiivset psühhoosi! Doktor Tallis on veendunud, et palavikuline armastus peaks olema tunnistatud haiguseks ka kaasaegse meditsiini poolt. Tallisel on toetajaid kolleegide seas, kes on veendunud, et armupiinad ja eriti õnnetu armastus võivad saada psüühiliste ja ka füüsiliste haiguste põhjustajaiks.
Tuleb välja, et ütlused „purunenud süda“ ja „armastusest hulluks minemine“ omavad sõnasõnalist tähendust.

Jumalate hullus

Juba vanad kreeklased võrdlesid armastust haigusega ning kirjeldasid piinarikast seisundit, mille kutsub esile lahusolek armsamast: kurbus, ärevus, tahhükardia ehk südamepekslemine, arütmia ehk südametöö kiiruse ja rütmi häire, seedehäired, isutus, keskendumisraskused.
Seega nimetasid kreeklased tõeliseks haiguseks seda, mida meie peame tänapäeval romantiliseks armastuseks. Nad kutsusid sellist seisundit jumalate hulluseks (theia mania).
Legendaarne arst Hüpokrates kinnitas, et kui armastus läheb liiga kuumaks, aurustuvad inimesele eluliselt tähtsad vedelikud. Inimene muutub kuivaks ja külmaks, ning selline seisund võib põhjustada lausa surma.
Araabia teadlast ja arsti Avicennat (Ibn Sina) peetakse neuropsühholoogia rajajaks. Ta uuris psühhosomaatilisi haigestumisi ning omistas suurt tähtsust sellele, kuidas tunded mõjutavad inimese füüsilist seisundit.
Kord mõistis ta oma raskelt haige patsiendi järsu pulsimuutuse järgi, et too on lihtsalt armunud. Avicenna soovitas talle raviks võtta oma „haiguse põhjus“ naiseks. See imerohi päästis nooruki elu.

Armastus kui kinnismõte

Kõige eredam armastuse joon on jäägitu pühendumus. Sa elad vaid kohtumiste nimel, tahad olla aina kallima kõrval ning kannatad, kui see pole võimalik. Nii palju, kui sa ka ei püüaks, sa lihtsalt ei saa mõelda millelegi ega kellelegi muule kui vaid temale. Sa istud pidevalt arvuti taga või hoiad käes oma mobiili — äkki tuleb teade temalt! Sellele kokteilile lisanduvad veel kahtlused, usaldamatus ning meeleheitlik hirm oma armastuse objekti kaotada.

Sarnane käitumine on iseloomulik ka nn kinnismõtete sündroomi puhul. Haige keskendub spetsiifilistele detailidele, painavatele mõtetele ja hirmudele. Mingid tähtsusetud pisiasjad saavad talle uskumatult tähtsateks.

Ja kuigi armastuse ohvrid ning kinnismõtete sündroom on keskendunud erinevatele asjadele, on üldpilt sarnane: ka armunutel on kummalisi fantaasiaid, neid piinavad ületamatud soovid ja lausa jampslikud mõtted — näiteks partneri võimalikust reetlikkusest.
Enne kohtumist kallimaga kulub meil tohutu aeg sellele, et teha meik, seada juuksed soengusse ja valida riietus. Iga pisiasi muutub vaat et eluliselt tähtsaks. Kui aga minnakse lahku, saab igast kallimale kuulunud esemest hindamatu reliikvia. Isegi tema vanast särgist…

Selline kinnismõtete sündroom on seotud hea tuju hormooni serotoniini taseme langusega. Ning nagu hiljaaegu on välja selgitanud Itaalia psühhiaatrid, võib vaid armunutel olla sama vähe serotoniini kui kinnismõtete sündroomiga haigetel. Kui aga tunded rahunevad, normaliseerub ka hormonaalne tase.

Armastus kui maania

Lihtsustatult võttes on maania depressiooni vastand. Tõsi, ega seegi ei tähenda midagi head, sest on samasugune hävitav äärmus. Diagnoosi langetamiseks läheb vaja vähemalt kolme tunnust järgmistest: ekstravagantne käitumisstiil või võime vähe magada (piisab kolmest tunnist); sõnadevool, tormlevad ideed ja mõtted, ületamatu tõmme meelelahutuste poole, isegi kui on ette näha negatiivseid tagajärgi. Muide, nende hulka kuuluvad ka mõistusevastane šoppamine ning riskantsed seksuaalsed seiklused.
Maania puhul tõuseb ajus dopamiini tase. See on oopiumi sugulasaine ning selle suur kontsentratsioon organismis kutsub esile energia juurdevoolu, hüperaktiivsuse ja eufooria.
Teatavasti on dopamiini kõrgenenud tase iseloomulik ka armumise algstaadiumis, kui me peaaegu et lendame maa kohal, näeme maailma läbi roosade prillide ning tunneme, et oleme võimelised mägesid paigalt nihutama. Ja üldse, me suudame kõike, kui vaid Tema on meie kõrval. Kõik armunud on selle maania läbi elanud — olgu või üürikeseks hetkeks. Ometi on siin ka oma tume külg — mõned inimesed ei lange mitte eufooriasse, vaid nad tunnevad ärritust, nad ei ole hüperaktiivsed ega loomingulised, vaid suisa agressiivsed.

Armastus kui depressioon

Depressiooni all kannatavatel inimestel on alanenud nii serotoniini kui ka dopamiini tase. Needsamad muutused esinevad armunutel, kui nad on oma armastuse objektist lahutatud või kui nende tunnetele ei vastata. Ei taha ei süüa, ei magada, miski ei valmista enam rõõmu ning mitte millelgi siin elus pole tähtsust. Me uitame ringi kui varjud, me ei näe midagi, ei kuule midagi ning iga pisiasi, mis meenutab armastatut, toob pisarad silma.

Ühest uuringust võttis osa 114 inimest, keda viimase kahe kuu jooksul olid partnerid hüljanud. Kliiniline depressioon avastati neist 40%-l. Huvitav fakt oli see, et mehed osutusid enam sõltuvateks oma partneritest, naised aga suhetest kui sellistest.
Eriti raske armuvalu vorm võib viia enesetapuni. Psühhiaatrias on olemas lausa termin — „romantiline suitsiid“. Seda võiks nimetada ka purunenud südame enesetapuks. Kõige suuremad draamad leiavad aset teismeliste ja noorte seas (15-24aastased). Õnnetul armastusel on väga palju šansse viia noorukid depressiooni, enesetapuni ja isegi tapmiseni.

Allikas: Lilit