Miks me otsime vanu sõpru?
Mida me siis õigupoolest otsime, kui üritame vanu tutvusi taastada? Miks, olles lahus olnud aastaid, leiavad nii mõnedki üksteist ega taha enam silmist kaotada? Eks igaüks meist vajab enda kõrvale inimest, kes on sümpaatne, kellega võib jagada ka kõige salajasemaid mõtteid ning kellelt on väga lihtne tuge paluda.
Vajadus sõbrasuhete järele sõltub siin elus erinevatest olukordadest. Samas ei tähenda see sugugi, et ülejäänud ajal me unustame oma sõbrad. Lihtsalt vajadus hingelise läheduse järele tekib inimestel erinevatel aegadel. Ning see tekitab vahel solvumist ja arusaamatust. Nimelt seetõttu on usaldus ja vastastikune mõistmine ning ka kannatlikkus tugeva sõpruse vajalikud tingimused.
Leida minevikust tuge
Esimest korda hakkavad inimesed otsima oma lapsepõlve ja noorusaja sõpru kusagil 30-40 aasta vahel. See on aeg, mil naised ja mehed on kõige aktiivsemad nii karjääri tehes kui ka isiklikus elus. Need on küpsed energilised inimesed, kes on orienteeritud tulevikule. Miks nad siis selle asemel et edasi vaadata, eelistavad tagasi pöörduda?
Psühholoog Maryse Vaillant seletab seda järgmiselt: „Paljud neist, kes kuuluvad sellesse kõige aktiivsemasse põlvkonda, pole kindlad oma tulevikus. Nad ei tunneta tõelist stabiilsust ei ametialases, ei isiklikus ega ka majanduslikus sfääris. Minevikus aga, vastupidi, ollakse absoluutselt kindlad — see oli ju! Ning kahtluste ja nukruse hetkedel pöördutaksegi nostalgiliste mälestuste juurde.
Tuge otsivad oma minevikust ka need, kellel on kõik elus hästi läinud ning nad on lähenemas oma karjääri lõpetamisele. Põhjus on ikka seesama — hirm tundmatu tuleviku ees. Sellistel hetkedel pöördume mõtteis tagasi nende lapsepõlve ja nooruse kuldsete aegade juurde, kui kogu elu oli veel ees ning näis, et me suudame kõike.
Meid valdab soov pöörduda selle kujuteldava, idealiseeritud lapse juurde, saada uuesti temaks. Selleks on aga vaja taastada seesama ümbrus — leida üles tema sõbrad. Taoline otsing peegeldab meie alateadvuslikku soovi saada tagasi see kaotatud paradiis. Seda võib küll mõista, ometi ilmutab selles ennast ka kübeke infantiilsust, keeldumist reaalsusest.
Eks varases lapsepõlves on ju igaüks meist veendunud, et tema on maailma absoluutne keskpunkt — kõikvõimas, peaaegu et jumal. Tasub vaid midagi tahta, ja ema rahuldab kõik soovid otsekohe. See on paradiislik seisund, kuhu igaüks ihkab tagasi tulla. Taastades suhted oma lapsepõlvest pärit sõpradega, anname endale uue võimaluse.
Tunnetada taas soojust
Sõprus on sügav ja intiimne side, mis eeldab mitte ainult vastastikust abistamist, vaid ka hingelist lähedust, avameelsust ning absoluutset usaldust. Eks oleme just lapsepõlvesõbraga olnud esimest korda avameelsed. Sattudes kriisi või pettudes sügavalt, hakkame endalegi ootamatult otsima vanu tuttavaid, lootes alateadvuslikult tunnetada taas suhete siirust ja soojust. On ju ometi nii ütlemata hea öelda teisele: „Kas sa mäletad?“ Ning asi pole siin faktide või sündmuste loendamises, mida on ju mõnus koos elustada, vaid hoopiski kogu maailma rekonstruktsioonis. See on kapsapiruka lõhn, mida küpsetas vanaema, esimene minek basseini, kooliekskursioonid, peod… Ja paljugi mis veel.
Selline sukeldumine minevikku ühendab, täidab soojuse ja rahuga. Kõige raskematel hetkedel, kui tuleb hüvasti jätta oma vanematega, kutsuvad paljud matustele oma lapsepõlve ja noorusaja sõpru. Isegi siis, kui pole nendega kaua aega suhelnud. Sõbrad aitavad taastada tasakaalu, tunnetada, et elus on midagi vääramatut, püsivat, millele võib alati loota.
Need, kes kedagi ei otsi
Vastukaaluks neile, kes rõõmuga leiavad ammuseid sõpru, pole vähe ka neid, kes kedagi ei otsi. Ja kui siis klassikaaslased leiavad nad siiski üles, keelduvad nad viisakalt kohtumistest või lihtsalt ignoreerivad ettepanekuid. Reeglina on need sellised inimesed, kellel on täielikult välja kujunenud väärtuste süsteem ning sinna need ammused sõbrad enam ei mahu. Kui katkenud suhetes ei olnud tõelist sõprust, siis ei tekigi soovi otsida üles inimesi, kes üldiselt midagi ei tähenda.
Aastate eest katkenud kontakte pole võimelised uuendama ka need inimesed, kes hindavad väga kõrgelt iseenda vaimsust ja intellektuaalsust ning oskavad eristada tõelisi suhteid pealiskaudsetest. Nemad loovad aastate jooksul oma lähima ringi.
Online-sõprus
Sõprus taastub uuesti just lapsepõlve ja nooruse sõpradega, mitte lihtsalt klassikaaslastega. Tänu sellele suhtume me üksteisesse tingimusteta usaldusega. Ja see on ju selge: lapsepõlves olid meie suhted vabad kommertslikkusest ja arvestusest, need olid hulljulged ja väga emotsionaalsed. Ning nüüd on tekkinud lootus, et meie suhted kujunevad just täpselt sellisteks, nagu nad siis olid.
Juhtub ka nii, et leidnud teineteist internetis, jäädakse üksnes kirjavahetusse, leidmata aega kohtumiseks reaalses elus. Kas see tähendab siis, et sõprust ei taastatudki? Kindlasti mitte. Online-suhtlus nõuab palju vaimseid ja intellektuaalseid jõupingutusi, ausust ja avameelsust.
Kaasaegne tehnoloogia on tagastanud meile XIX sajandi suhtlemise kultuuri kirjavahetuse vormi, kui lähedased inimesed ei kohtunud vahel aastaid, kuid tänu kirjavahetusele olid pidevas ühenduses. Teati, kes kellega elab, mis rõõmustab ja mis kellelegi muret teeb. See hoidis alal vastastikust huvi ja siirust suhtlemisel.
Täiesti loomuliku soovi taga teada saada, mis on saanud meie lapsepõlve sõpradest, uuendada sõprust või võrrelda oma eluteed teiste omadega, on varjul alateadvuslik psühholoogiline mehhanism, mis tegelikult ei vähenda karvavõrdki meie kohtumiste rõõmu…
Allikas: Psychologies — Psihologija
