Ah et mis tunne mul on? Kohati on ikka täitsa ebamugav olla. Sest mu lapsele on tekkinud konkurendid. Tugevad, treenitud ja hetkes elada suutvad konkurendid. Kuid enamuse ajast tuletan enesele meelde, et ükski võimalus ei ole veel lõplikult välistatud ning et kooli läheb me tütar sügisel niikuinii. Nüüd on lihtsalt pall haridusameti käes ja otsus tuleb umbes emadepäevaks.

Mõtlema olen hakanud aga hoopis uute nüansside peale selles kooli-saagas. Näiteks sellele, et miks nii mitmed koolid endile õpilasi valivad? Mõistan, seda gümnaasiumite puhul ja siis, kui tegu on tõesti tulevase erialaga või katse on lapse andekusele orienteeritud. Kuid miks tuleb seda teha enne kooli astumist? Miks peab nii vara spetsialiseeruma? Ja miks ei saa laps võimalust näidata seda, mida ta tegelikult oskab? Miks peab sooritama katseid ja veel näiteks haigena?

Eelkool — vanemate eralõbu
Kuid olen pead murdnud sellegi üle, miks on meil eelkoolid tasulised ajal, mil lasteaia viimases rühmas õpitakse iga päev midagi kooli jaoks vajalikku, lugemisest käitumiseni. Miks tehakse topelt tööd ja nõutakse kõige selle kõrval veel ka, et lapsevanem peab valdama seda, mida kooliks valmisolek sisulisemalt tähendab ning suutma seda lapsele ka õpetada? Kes aga kontrollib lasteaia õpetaja tööd ja oskusi?

Mis siinsete eelkoolide maksumusse puutub, siis — kas ma tõesti eksin, kui väidan, et see on puhas lisaraha koolile/õpetajatele ja lootusrikka vanema väljakäidud summa (vanas vääringus pea paartuhat krooni kooliveerand) ei taga lapsele veel samas koolis kohta?

Mulle tundub, et eelkool on vaid vanemate eralõbu, ning see kõik süvendab teatavad ebavõrdsust laste võimalustel. Miks ei võiks meilgi olla nii nagu näiteks Soomes, kus eelkool on kõigile teatud vanuses lastele kohustuslik, kuid tasuta. Muide, meie mõistes koolikatseid ehk nö suunavalikud tehakse seal alles teise klassi kevadel ja vaid neile lastle, kes soovivad valida muusika- või spordikallaku vahel. Kuid eelkool toimub lasteaia ruumes viis korda nädalas ja korraga on neli tundi. Lasteaiakohustust neil lastel enam pole, kuid vanema soovil võib laps vastava toiduraha ja kohatasu eest kuni õhtuni ka rühma jääda. Nii toetab riik võrdselt kõigi laste valmistusmist kooliks. Eestis lasub kõik lapsevanema õlul ning oleneb ema-isa ettevõttlikkusest, auahnusest, töökoormusest ja pangakonto mahukusest…

Isegi ametnikud pole uue süsteemiga rahul
Muidugi, lapsi saavad vanemad ja mitte riik. Me peame ise oma tehtud lapsed suureks kasvatama ja oma asi, kui neid on palju või kui me sellega hakkama ei saa. Kuid sellise suhtumisega ei ole ma ikka päris nõus. Sest need samad lapsed on sündinud selle riigi kodanikeks. Nendest lastest oleneb kord sama palju, kui tänastest otsustajatest, kellele aga need samad lapsed eriti korda ei lähe. Sest puudub vanemaks olemise kogemus või ollakse n-ö tava-eestlase elust lihtsalt täiesti võõrdutud. Miks nii?

Helistasin täna Tallinna linna haridusametisse. Üks range hääle, ent siiski meeldiva mõttelaadiga ametnik tunnistas ausalt, et on asju, millega ta uues süsteemis rahul ei ole. Ent ametnikuna ei tohi ta enamat öelda. Hea oli aga sedagi kuulda ning teada, et nii tema kui ka ta kolleegide telefonid on juba kolm nädalat lakkamatult helisenud — tunnis võetakse ühelt numbrilt vastu oma paarkümmend kõne, rääkimata e-kirjadest. Kontakteerujatel on sama mure, ametnikel on täpselt sama rahustav retsept koos väikeste helistajast lähtuvate mugandustega. Ime, et need naised ikka veel viisakad, heatahtlikud ja sõbralikud jaksavad olla. Sest mõni helistaja ilmselt ikka räuskab ka.

Ametnik aga ei kurda, ehkki tema palga sisse pole sellist kolme nädalat ilmselt kirjutatud. Ja põhitöö jääb mõneks ajaks unarusse. Nagu ka neil õpetajatel, kes lisateenistuse tõttu sügisest jälle ellkoolitunde annavad. Sest hinnad muudkui kerkivad, palgad on aga nagu on…

Viinamarjad on hapud?
Kui me tütar oleks saanud mõnda soovitud kooli kohe korraga sisse, oleks ma olnud õnnelik ja rahul. See oleks kinnitanud mu usku lapse rahulikku lapsepõlve ja seda, et ka pideva sooritamise ja huviringides seiklemiseta võib saad teatud koolide jaoks küpseks.
Aga nüüd suhtun pisut hoiakuga: ”kui ei saanud sisse, olgu siis nii.” Kas see kinnitab aga õnnestunud lapsevanemate usku teadmisse, et emadel-isadel tulebki laps enne kooli maksimaalselt valmis küpsetada. Sest kõik on lapsevanema ja mitte kellegi teise õlul?

Kas ma käitun nii nagu Krõlovi valmi rebane, kelle jaoks viinamarjad hapud olid? Ehk pisut. Kuid emana soovin ka mina vaid head ja ennekõike seda, et minu lapsest kasvab inimene, kellel ei ole klaasist silmi ja kivist südant.

Mis aga kooli puutub, siis nagu kinnitas mulle haridusametnik, võtab nende komisjoni poolt meile sobilikuks arvatud kool meiega peagi ise ühendust. Ja juhul, kui perele ehk meile valitud kool ei sobi, on meil veel enne sügist endile vabade kohtade olemasolul sobiv kool leida. Niisiis ei pruugi miski päris kindel olla enne kui sügisel, mil koolikell heliseb!

Delfi Naistekas avaldab järjeloona ühe Tallinnas elava perekonna lapse koolimineku tee raskused ehk uurime, kuidas käib täpsemalt elu koolikatsetel, millised on lapse ja vanemate emotsioonid ning mis sellest kõigest välja tuleb. Käesolev lugu oli selle järjejutu viimane osa.