Kui mees arvab, et sa oled paks...
Ma olin selle sõnavõtu peale südamest solvunud, sest tegelikult ei ole ma elus kunagi olnud ülekaaluline. Need seitse aastat tagasi öeldud sõnad läksid mulle aga ometi nii hinge, et järgnevad kaks aastat ei teinud ma muud, kui jälgisin, mida sõin, jooksin viis kilomeetrit päevas, ujusin ja hiljem lisandusid ka tennis ja hüppenöör. Minust sai täielik tervisefriik. (Selline elustiil võib olla ka omamoodi haigus, muide.)
Kolm aastat hiljem, täpselt sel hetkel, kui ma olin ise oma keha üle esimest korda elus õnnelik ning kaalusin 57 kg oma 176 cm juures, tegi ta uue märkuse. "Sinu kehatüübi juures ei sobi olla liiga kõhn. Kõhnus võtab kogu sinu seksapiilsuse ära!" olid tema täpsed sõnad.
Kusjuures viimase kahe aasta jooksul olin ma vaevalt teda vahepeal näinud, elanud üle isiklikult raske eluetapi ja püüdnud endal kuidagi hinge sees hoida.
Läksin üksinda parki ja istusin seal muru peal vist mitu tundi järjest. Nutsin ja vaatasin taevas liikuvaid pilvi ning mõtlesin, et tegelikult ei ole tal mingit õigust minu õnnetunnet niimoodi ära võtta. Ja mida ma peaksin siis tegema? Hakkama jälle tema pärast juurde võtma või olema mina ise?
Kust jookseb üleüldse piir, mil mees võib naisele teha sellise märkuse? Kas siis, kui me oleme kaalus juurde võtnud kaks kilo või 20? Minu kogemus pole ju ainus. Minu tutvusringkonnas siin Londonis on küllalt naisi, kellele on tehtud samasuguseid märkusi.
Kui ma lõpuks sealt pargist koju läksin, oma kodinad kokku pakkisin ja ära tahtsin minna, siis ei olnud järsku minust täiuslikumat naist olemas.
Viimasel ajal ma mõtlen üha enam, et tõeline armastus on see, kui mõlemad osapooled armastavad teineteist nii, nagu nad on! Ja kõige ilusam on see, kui partner oskab teha teisele märkust armastusväärsel ja märkamatul moel.
Ma väga loodan, et suudan oma isiklikust kaaluprobleemist üle saada ja olla ühel päeval see, kes ma tegelikult olen. Meeldida eelkõige iseendale sellisena nagu ma olen, ja et mind armastaks inimene nii nagu ma olen.
