Mehe pihtimus: Minu elukaaslanna ei ole täiuslik
Minu suhtel on mitu miinuspoolt:
1. mul on vaba aega vähe
1.1 vabal ajal ei leia me ühiseid tegevusi.
Miks me neid ei leia? Sest naine on väsinud kogu aeg ja ärritub kergesti. ma ei tahagi talle midagi peale suruda.
Tänane juhtum.
Minul on laupäev tööpäev. Samal ajal, kui tema relaxib, teen mina tööd. Minul saab töö läbi ja siis ma tahan temaga midagi teha, aga ei saa, sest tema on oma relaximisest nii väsinud ja ei jõua enam muud teha, kui ainult logeleda.
Jõudsingi suhte teise teemani.
Logelemisega kaasneb ka juustu ja majoneesi ja muu kaloririkka söömine. Tal tuleb iga aastaga 1 lisakilo juurde. Ise on ta selle suhteliselt uhke ja ütleb midagi optimistlikku. Trenni on ta lubanud teha nüüdseks 3 kuud. Vahepeal me kolisime ja siis käis kogu aeg jutt, et "uus elukoht võimaldab ka rohkem trennis käia". Nüüd on käes reaalsus - trennis lihtsalt ei käida.
Kolmas teema.
Ma olen õnnetu ja ta isegi ei märka, kui õnnetu ma olen. Mu keel ei paindu ütlema, et ta on paks või miks sa minuga midagi koos ei tee. Selliste asjade peale võiks tegelikult ise tulla. Ja kui ei tule, siis see näitab naise rumalust.
Neljas teema.
Raha kulub meeletult. Kui seda mainin, siis on kohe stress. Seetõttu mainin vähe ja viisakalt, tulemus on aga selline, et temake kui ka tema lapsed (olen kasuisa oma arust, tegelikult vist lihtsalt tavaline tropp nende elus, kelle arvamust võetakse, siis kuulda, kui on juba liiga hilja) ületavad oluliselt eelarvet. Aga kuna see kõik on stressi põhjustav, siis hoian keele hammaste taga ja vaatan pealt, kuidas raha kulutatakse. Õigem oleks öelda - kokku hoida ei osata.
Mul isegi ei oleks rahast kahju, kui märgatakse ka minu õnnetut olekut ja selle parandamiseks midagi ette võetaks. Samuti ei oleks mul kahju mu vähesest vabast ajast töö kõrvalt, kui ma saaksin seda aega kvaliteetselt veeta.
Sõpru mul pole, kellele muret kurta. Seega sain seda õnneks siin teha. kergem hakkas, aga kurb on ikkagi.
