Imre Rammul: ma ise ette näidata ei saa, mis voodis teha tuleb!
Kui eestlased juba seksist rääkima hakkavad, siis enamasti mitte vormis, et äkki teeks niimoodi või naamoodi, et mulle meeldiks nii või naa oleks tore... Pigem öeldakse mõtlematusi, mis viitavad varasematele partneritele või tuginevad mingil valel arusaamal. Näiteks öeldakse, et Ervin tegi paremini või Antsul oli hoopiski hästi selle asjaga. Järgmises etapis, kui ollakse padutülis, siis lajatatakse juba valimatult. Muidugi ei ole sellisel jutul head tulemust, pigem võib selline käitumine viia lahkukasvamise või lõpliku lahkuminekuni.
Ka ei ole harv seksuaalkäitumine laadis "see jalg, mis adra taga käib, on ikka õigel teel". Suhete kvaliteedile mõeldakse vähe ja üritatakse see siis kvantiteediga tasa teha. Orienteeritus erektsioonile ja "laitmatule sooritusele" võib hoopis viimasegi vere sugutist viia või mõnu asemel valu tuua.
Kuidas siis olla voodijuttudes delikaatne, aga samas otsekohene? Ei tohi olla süüdistav ega haletsev. Mehe soo-omase psüühikaga ei lähe kokku see, kui patsutatakse ja öeldakse, et ei ole midagi, järgmine aasta tuleb ehk välja. Naisele ei sobi jalgutrampiv orgasmiootus. Positiivne suunamine mitteverbaalsel moel töötab enamasti paremini. Kui keegi peab vajalikuks just vestlust, siis on mõistlik seda mitte teha seksi ajal. Inimesed on erinevad - mõnel inimesel on juba väike tüli seksimisel suureks barjääriks ja teine just vastupidi vajabki raginat või kaklust, et voodis kirglikult ära leppida. Kogemus näitab, et sõltumatuna ülalnimetatud eelistustest on mõistlik adrenaliini mujalt hankida.
Kui aga ikkagi omavahel rääkimine ei taha välja tulla või sellest pole abi, siis kuidas kaaslane seksuoloogi juurde meelitada? Üldiselt kipub olema nii, et eesti mees on tantsulõvi, kes parandab ise hambaidki. Seksuoloogi poole pöördumine on tihti ikkagi viimane võimalus suhet lappida. Professionaalset nõu või abi saama tulema on altimad mehed üksi - erektsiooniprobleem või enneaegne seemnepurse on medikamentoosselt lahendatav, kuid koos naisega tuleb hakata äkki suhetest rääkima. Nii mõnelgi juhul põgeneb mees töösse või hobidesse.
Viimasel juhul õnnestub naisel siiski mees konksu otsa saada ja vastuvõtule meelitada - aitab seegi, kui ta ütleb mehele, et tal on närvid läbi ja vaja on minna spetsialisti juurde abi saama. Mehe kutsub ta lihtsalt kätt hoidma. Alles kohapeal saab mees aru, kuhu ta on toodud ja millisel põhjusel. Samas võib selline süütu hädavale päästa kooselu.
Terapeudini jõudmine on juba suur samm, mis aga edasi? Ette ma näidata ei saa, mis teha tuleb. Eks ma siis uurin, milline on paari omavaheline psühhoemotsionaalne kontakt, milline on seksuaalstsenaarium, kui palju on seksis rutiini; kas mehel on aega, tahtmist ja oskusi tegelda eel-, kesk- ja järelmängimisega. Ühe vastuvõtu raames põhjalikku analüüsi teha ei jõuagi, sageli tuleb suunata kaasad mõne padjaraamatu või erootilise massaaži õpiku juurde või hoopis psühholoogi juurde. Vahel piisab ühest vastuvõtul käimisest, kuid sageli tuleb teha ka kodutööd: vaadata mõningaid asju oma seksuaalkäitumises ümber, võtta kuulda nõuandeid, teatavatel juhtudel kasutada ravimeid ja loodustooteid, mis tõstavad seksuaalsoovi või abistavad orgasmi saamisel, kaasata treeningulisi elemente.
Tegelikult on seksuaalprobleemidele lahenduse leidmine paljudel juhtudel uskumatult kerge, kuid teistpidi tundub olevat uskumatult raske selle lahenduse ja abini jõuda.
Äkki ei viskaks oma elu ära?
