Eesti mehed võivad olla parajad sead
Viimasel ajal olen ma mõelnud eesti meeste peale. Mind hämmastas lugu sellest, kuidas punkar tõmbas tibil, kes oma tisse nagunii koguaeg avalikkuses eksponeerib, need telepildis paljaks ja sai selle eest pärast oma väikese lapse nähes peksa. Meie mehed peksid punkari selle teo eest praktiliselt surnuks ja olid nii kõvad mehed, et tegid temast isegi vereloigus pilti.
Huvitav on see, et koduvägivald on Eestis väga levinud. Naisi pekstakse ja naised on sellega paljudel kordadel lausa leppinud. Ometi on meie mees nii härga täis, et ta süda ei luba vaadata seda kuidas napsune punkar teeb lihtsakoelise nalja naise kulul, kes seda tähelepanu peaaegu et naudib. Siis astus meie mees ka lõpuks ometi naise au eest välja! Aga mehed, kes on avalikkusele tuntud kui naisepeksjad ning alandajad, ei saa selle eest isegi hukkamõistu.
Eesti mees on suhteliselt jahe ja tema puhul on raske aru saada, mida ta tegelikult mõtleb või tunneb. Lääne mees on avatum ja emotsionaalsem ning julgeb oma tunnetest rääkida. Vahel isegi liiga palju. Kui midagi on aga naise juures valesti, on eesti mees otsekohene seda välja ütlema. Negatiivne tuleb meie rahval millegipärast kergemini esile kui positiivne.
Eesti mees ei taha, et tema naine käib miniseelikuga. See on üldjuhul meie kultuuris litsakas. Minu meelest näitab see aga hoopiski meie meeste enesekindluse puudumist. Mees, kes suudab leppida teiste meeste poolt oma naisele jagatud tähelepanuga on üldjuhul enesekindlam. Eesti mees kõlab tihti vanamoelisena. Samas on ta piisavalt moderne, et lubada endale abikaasat ja kahte armukest ning seda kõike täiesti enesestmõistetavalt.
Üks mu sõbranna, kes on olnud suhtes islami päritolu mehega tõmbab tihti Eesti mehe ja moslemi mehe käitumise vahel paralleele. Tema sõnul on nende kahe vahel palju sarnasusi, vahel on neis lausa identseid jooni. Nende suurim sarnasus on sõbranna sõnul omanditunne ning see, et naine peab olema täielik tuhvlialune. Siis tunneb mees end piisavalt isasena. Mina usun, et eesti mees unistab ka vahel sellest, et ta saaks oma naise panna pikka musta rüüsse ja koju ketti.
Tegelikult ma armastan eesti meest. Temas on midagi väga ürgset ja ilusat ning mina kui eesti naine saan tegelikult siinsest mehest paremini aru kui välismaalasest. Üks kultuur, keskkond ja keel teevad kaks inimest teineteisele lihtsamini mõistetavaks. Suur osa minu varasematest tülidest Londonis on just alanud kultuurierinevustest. Paljusid asju on raske välismaallasele selgitada. Suhtlus eesti mehega on palju kergem, kuna neid kahte seob ikkagi üks ja sama taust. Tülisid esineb ju ka oma rahvuskaaslasega, aga kujutage ette et te ei räägi ühte ja sama keelt ning puudub ühine taust. Kui raske on siis inimesele mingeid asju selgitada.
Just eriti viimasel ajal olen ma kohanud väga intelligentseid ja hoolivaid eesti mehi, kes on jätnud mulle rohkem sümpaatse mulje kui ükski teine rahvus. Samas ma leian, et keskmisel eesti mehel on ka palju arenguruumi. Just vabamas suhtluses ja oma tunnete väljendamises. Kui eesti mees võtaks omaks Lääne mehe parimad omadused, oleksid nad parimad mehed maailmas.
Siinkohal meenub anekdoot eesti mehe iseloomuomaduste kohta.
Naine vingub mehe kallal, "Miks Sa ei ütle et Sa armastad mind. Mul on nii vaja seda kuulda. Sa ei too mulle lilli ja ei ütle mulle midagi tundelist. Kas Sa ikka armastad mind?" Mees vastab naisele, "Viisteist aastat tagasi alatari ees ma ju ütlesin seda. Kui midagi peaks muutuma, eks ma annan Sulle siis teada."
