Pidevalt stressis olevad sõbrannad on talumatult tüütud
Harvemini tuleb ette päevi, kui oled ennast üksi nelja seina vahele sulgenud, et viibida üksildases apaatiaga täidetud maailmas ning siis tuleb mõni hea sõbranna, murrab ukse maha ja tassib su välja. Kui vaja, siis ööklubisse tantsima. Kui vaja, siis ka spetsialisti juurde unerohtu saama.
Elult peksa saanud sõbrannadega ei ole muidugi kunagi lihtne ja eks aeg-ajalt jätab igaüks mõnele ühisüritusele minemata, sest ei suuda kellegi järjekordset hala teemal „ma ei tea mida oma eluga peale hakata” kuulata. Seda enam tähtsad on need üksikud, kes viitsivad sinuga jännata ka siis kui oled ennast silmini uputanud pisaratesse, unetusse ning agooniasse. Ja muidugi on sõbrannandus ka selleks oluline, et vestelda teemadel, mida perekeskis jagada ei taha — üheöösuhted, abielus armukesed või eile õhtul mehe diivanile magama kupatamine. Kuigi aeg-ajalt võtab see liialt energiat, siis sõbranna mure kuulamine on naisele sama loomulik nagu õhu hingamine.
Seda enam on raske aru saada, et millal on sind tabanud värskeõhumürgitus. Minul on viimasel ajal tunne, et alles siis kui juba oksele ajab. Ehk siis, kui sõbranna on nii murede alla mattunud, et muud sa tema suust ei kuulegi ja ega enam tegeleda viitsi ka.Kuigi võõraste puhul tajun kiiresti ära, et ei viitsi nii negatiivsete inimestega edasi tegeleda, siis pikaajaliste sõbrannade puhul märkab stressihunnikuks muutumist liiga hilja.
Sõbranna peletas teised sõbrad eemale
Nagu öeldud, on ju okei, kui aega-ajalt üritad sõbrannat nö reele tagasi upitada ning kuulad ära või vead ta kehvemal juhul kuhugi välja. Üks minu sõbrannadest, kes elas teises linnas ning kurtis aeg-ajalt tööstressi üle, käis tihti nädalavahetustel minu juures keskkonnavahetust otsimas. Ühe pikema puhkuse ajal otsustas ta aga terveks kuuks minu juurde tulla. Kuigi käisin ise tööl, arvasin, et kui ta oskab oma päevi ise täita, siis tulgu. Kui ta paar esimest päeva tusasemas tujus oli, siis arvasin, et ju on puhkuse esimesed päevad. Kuid tema mossis tuju kestis terve nädala ja väsitas mind nii, et ma ei tahtnud aeg-ajalt isegi koju tulla. Ainult siis, kui keegi külaline kaasas.
Järgmisel nädalal panin tähele, et keegi mu sõpradest ei tahtnud enam külla tulla. Iga päev, kui töölt tulin, siis istus sõbranna minu pool teleka ees ja vahel ei tervitanud isegi vastu. Kui mul kolmandal nädalal oli täiesti üle visanud, siis kutsusin ühe meie ühise sõbranna lõunale, kes muidu pea üle päeva minu pool käib ning küsisin, et milles asi. Sõbranna tunnistas, et keegi käi minu juures selle pärast, et nad lihtsalt ei oska mu kurja ja stressis korterikaaslase seltsis olla ning neil on ta halast kõrini.
Hea semu või hoopis ärakasutaja?
Kõik teised olid juba ammu meie ümbert kadunud ning ei viitsinud enam tegeleda, kuid mina ei olnud eriti märganudki, et tegelikult tuleb ta minu juurde lihtsalt oma kehva tuju välja elama. Äkitselt sain aru, et minu heast sõbrannast oli saanud stressihunnik, kellele olin aastaid toeks olnud, kuid kes ei ole viitsinud ise ennast sellest olukorrast välja aidata. Ta ei olnud enam millegagi rahul, mis ta elus on — töö, elukoht, linn, töökaaslased, sõbrad jne jne. Ja mina olin seda kõike kuulanud heas usus, et ühel päeval kuulab tema mind, märkamata, et minust on saanud lihtsalt prügikast, kuhu ta valab kõik negatiivsed emotsioonid, kuid positiivseid vastu ei anna.
Alguses läksin koju heas usus sõbrannaga asjad selgeks rääkida. Öelda ausalt, et ei mina ega teised meie sõbrad ei jaksa enam ta halva tuju sihtmärgiks olla ning kui ta oma muredega üksi ühele poole ei saa, tuleks abi otsida. See ei ole hea, kui ma ei ole inimest juba paar aastat heas tujus näinud. Isegi tavalises mitte.
Kui aga üle ukseläve astusin ning sõbranna mu tervitusele jällegi ei vastanud, siis otsustasin teemat mitte üles võtta. Sain aru, et olin aastaid ju teda toetanud, rääkinud, soovitanud igasuguseid võimalusi, mida eluga edasi teha, enda juures võõrustanud ning kogu aeg olemas olnud. Tal oli võimalus rääkida. Kuid ta isegi ei pidanud mind tervituse vääriliseks. Otsustasin, et minu mõõt on täis. Uppuja päästmine on tema enese asi. Viimasel nädalal lugesin hambad ristis minuteid, et ta lahkuks. Ma ei läinud teda bussijaama saatmagi.
Lõputult kellegi teise elu elada ei saa
Alguses tundsin ennast muidugi süüdi ning käisin mureliku olemisega ringi. Kurtsin oma kehva meeleolu sõbrale, kes teatas resoluutselt: „Sa ei saa lõputult kellegi teise elu elada. Tal olid sõbrad, kes raskel hetkel toeks olid, ära kuulasid ning üritasid ta muredele isegi lahendusi pakkuda. Lõpuks oli ainult tema enda tahtmise küsimus, et kas ta võtab ennast kokku või ei. Kui ta seda ei suuda, siis on ta enda probleem!”
Selle juurde jäingi. Sain aru, et pidevas stressis sõbranna tekitab minule pingeid, mis ma siis omakorda teiste õlule laon ning seda nõiaringi ma enam jätkata ei tahtnud. Puhkasin ise paar nädalat sellest stressirohkest olukorrast, mis mu kodus oli ning pärast seda olen ei ole ma sõbrannat enam pikemaks ajaks enda poole võtnud. Tundub, et tal on sellest ka ükskõik, sest ta käib vähem. Teistele sõbrannadele olen ikka toeks, aga jälgin hoolikamalt, kui keegi minu kaela peale liiga kauaks elama.
