Kõrvenõges, kevadine hõrgutis

17. sajandil kedrati nõgese sitketest varrekiududest lõnga, mida linase ja takuse kõrval kangastesse kooti. Nõgest on kasutatud ka lõnga ja kangaste värvimiseks, selle taime värvispekter on rikas — hallidest toonidest samblaroheliseni. Nõgest on keedetud armujoogiks, juuste välja langemise vastu, soolevaevuste, reuma, väsimuse ja suhkruhaiguse leevendamiseks.

Läbi aegade on põhjamaa rahvas parandanud suviti oma tervist värsketest noortest nõgeselehtedest või talvel kuivatatud ürdist teega. Nõgeste leotusvesi olevat eriti külmal kevadel hea väetis marjapõõsastele ja õunapuudele. Vesi, milles nädal aega nõgeseid leotatud, hävitab ka mitmeid taimekahjureid.

Nõges sisaldab A-, C- ja mingil määral B-vitamiini, kaltsiumit, fosforit, rauda, viinamarjasuhkrut, valku. Vaid harvad kultuurtaimed on samavõrd rikkad vitamiinide ja mineraalide allikad.

Olgem siis varmad varsti nõgest supi, salati, sepikutaina ja tee sisse pistma. Juunis võib aga noori värskeid võrseid, mida peale niitmist ohtrasti maapinnale ilmub, juba sügavkülma hakata panema. Sel puhul tuleb hoolikalt loputatud lehed korraks keema lasta, nõrutada, jahutada ja pisut peenestatuna õhutihedalt kilekotikesse või -karpi sulgeda.

Külmutatult säilitatud nõges on värskega nii maitselt kui terviseainete poolest ligikaudu võrdne. Hea lugeja, siin aga kolm retsepti nõgestest, mis kolm-neli päeva tagasi kuuri taga või laudaseina ääres varjus oma magusad lopsakad võrseotsad välja pistsid.

Nõgesesaiad

Nõgesehautis

Nõgeseomlett