Kuidas elada koos alkohoolikust mehe ja tema emaga?
Nüüd tuleb siia üks pikk nutulaul, aga ma pean selle kuskile välja elama. Muidu lihtsalt enam ei jõua. Elan maal, talvel saab 20 aastat abielus oldud. Pojad 16-a. ja 19-aastane. Mina käin tööl, üsna nadi palga eest, ca 500 eurot kätte. Mees on töötu pikemat aega, ei otsi ka eriti midagi. Mõni juhutöö juhtub vahel. Kõige suurem viga on tal alkoholilembus, eriti viimasel ajal. Elame tema ema majas koos emaga, kes on 78-aastane. Ma olen väsinud sellest rahapuudusest, mehe joomistest, ämma kaitsvast olekust oma poja suhtes. Aga ära minna ka kuskile pole, sest selle rahaga ma ei soeta ju endale elamist. Üürikorteris ka elada ei suudaks, kuna nii harjunud omaette olemisega. Ei suuda kõike neile jätta ja minema astuda kaks kätt taskus. Aga nii edasi elada ka ei taha.
Ma olen elanud seal majas vist 16 aastat. Oleme räämas elamisest ja kasimata majaümbrusest teinud normaalse elamise. Olen muretsenud õunapuu istikuid ja roose. Kas arvate, et on kerge jätta see kõik sinna maha ja alustada uuesti? Mis pärandusse puutub, siis ega see nii lihtne ka pole.
Ämmal on teine poeg veel ja maja läheb arvatavasti jagamisele.
Üürikorter oleks minu jaoks täielik elustiili muutus. Mul poleks enam oma aiamaalappi ja kasvuhoonet, ma peaksin kõike ostma. Samas oleks see jällegi rahaline väljaminek. Poistele meeldib autosid ja rollereid putitada, praegu on garaaž olemas ja vajalikud tööriistad. Loomulikult ei taha nad jääda isa juurde, aga kus nad siis oma hobidega tegelevad?
Vanem poeg on praegu sõjaväes, noorem läheb kaugemale gümnaasiumi. Täitsa hirm tuleb peale kui mõtlen, et sügisel pole mul enam kedagi kodus, kellega saaks normaalselt suhelda. Olen aru saanud, et minu suhe mehega läheb ainult hullemaks, sest tema joomised lähevad hullemaks. Ta võib päevade kaupa kodust ära olla, siis tuleb koju nagu õige mees ja nõuab süüa. Mina temaga siis loomulikult ei tegele, see-eest ämm jookseb või jalad rakku, et pojakesel kõik olemas oleks.
Ma tunnen, et olen ainult selleks neile vajalik, et ma kodused arved maksaks ja süüa koju ostaks. Ämmaga oleme eraldi leivas, st. tema teeb ise endale süüa ja ostab ise. Aga tema poega pean mina toitma. Mees on korra viinaravil ka käinud, 1,5 aastat oli kaine ja elu oli tõesti normaalne. Käis tööl ja remontis kodu. Aga siis koondati ära ja hakkas jälle jooma. Kes on sellises olukorras olnud ja kuidas välja tulnud? Kas jätkata samamoodi või mida ette võtta?
