Igal lasteaia- või koolikollektiivi sukelduva lapse vanemal tasub teada mõndagi ATH sündroomist — mis see on ja kellel, millal tuleks paluda õpetajate või psühholoogi abi.

ATH sündroom

Hüperaktiivsus ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire, lühendatult ATH, pole kummist kate kasvatamatusele, vaid neurobioloogilise iseloomuga nähe, ütleb nüüdisaegne inimeseteadus. Psühhiaatrid kasutavad diagnoosina nimetust hüperkineetiline häire, aga ka hüperdünaamiline häire, hüpermotoorne häire, tähelepanu puudulikkuse häire, üliaktiivse lapse sündroom ning otsetõlkena rahvusvahelisest terminoloogiast — hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega (attention deficit hyperactivity disorder — ADHD).

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku lastepsühhiaater Aime Meos selgitab: “Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on üks sagedasemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas. Iseloomulik on selle algus varases lapseeas, enamasti püsimine kogu kooliea vältel ning kolmandikul juhtudest ka täiskasvanueas. Selle häire tunnuseid esineb kuni 10 protsendil koolilastest, seejuures poistel kolm korda sagedamini kui tüdrukutel.” Lastepsühhiaater Aime Meose sõnul võib ATH esmaseid tunnuseid täheldada juba imikueas rahutuse, unehäirete ja nutuhoogude kujul, kuid lapse kasvades võivad need ilmingud kaduda.

Püsimatus ja mõtlematu käitumine

ATH-le on iseloomulikud tähelepanuvõime puudulikkus, püsimatus ja impulsiivsus, nii et laps suudab keskenduda mis tahes tegevusele vaid lühikest aega ja tegeleda ainult ühe asjaga korraga. Ta ei jaksa jälgida pikemat vestlust, ei märka detaile, tähelepanu hajub kergesti. Nii jätab ta oma tegevused lõpetamata ega oska neid iseseisvalt planeerida.

Tähelepanuhäirega laps kipub kergesti unustama ja oma asju kaotama, mis mõistagi valmistab vanematele meelehärmi. Nii perekonnale kui ka koolmeistritele on heidutav ning lapse enda arengule pärssiv see, et keskendumist nõudev vaimne tegevus on ATH-lapsele raske ja vastumeelne.

ATH üheks tunnuseks on püsimatus ja impulsiivne käitumine. “Tänu” impulsiivsusele tegutseb laps sageli mõtlematult, nõuab endale pidevalt tähelepanu, sekkub häirivalt teiste tegevustesse ja vestlusesse, ei suuda grupitöös oma järge oodata, räägib pidevalt… ATH avaldumisviisid halvendavad lapse tegutsemisvõimet ja põhjustavad eeskätt talle endale ridamisi probleeme.

Kriitilised 5-10

ATH-le iseloomulikud tunnused väljenduvad lastel erineva tugevusega, ent ühise joonena on tähelepanuhäirega laste jaoks kõige raskem ehk kriitilisem just kooliminekuaeg. 

“Lapse toimetulek sõltub suuresti nõudmistest, mida talle esitatakse erinevates elusituatsioonides. Ajani, mil laps tuleb toime talle esitatud nõudmiste täitmisega, on raskem märgata ATH olemasolu. Seetõttu võivad ATH tunnused silmatorkavaks muutuda alles koolieas, kui lapsel suureneb vajadus vaimseks pingutuseks,” selgitab Aime Meos ning lisab, et ATH on psüühikahäire, mitte ebapädeva kasvatuse tagajärg. Lastepsühhiaatrid on tuvastanud, et kuni kolmel neljast selle sündroomiga lastest võib esineda ka teisi lapseea psüühikahäireid, nagu näiteks depressioon, ärevushäired, käitumishäired, spetsiifilised õpivilumuste häired jm.

Miks? Miks? Miks?

Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku lasteosakonna vanemarst-õppejõud dotsent Jüri Liivamägi nendib, et ATH täpsed tekkepõhjused ei ole teada, kuid uuringutes on leitud aju ainevahetuse eripärasid ja probleeme aju erinevate piirkondade koostöös.

“ATH võimalike tekkepõhjuste hulgas tuuakse esile ka lapse varases arenguperioodis esinenud ebasoodsaid arengutingimusi: raseduse ajal ema suitsetamine, alkoholi ja/või narkootikumide tarvitamine, aneemia, mürgistused, rasedustoksikoos, ema stress, toitainete ja vitamiinide puudus, lapse väike sünnikaal ja hapnikuvaegus sünnitusel, samuti lapse sünnitraumad ja sünnijärgsed raskemad haigused. On oletatud, et need tegurid lapse varasel arenguperioodil kahjustavad aju arengut, tagajärjeks võib olla teatud ajumehhanismide ja juhteteede puudulikum areng. Seetõttu võib mõnel juhul ATH tekke põhjusena oletada ka väliste ebasoodsate tegurite mõju või nende kombineerumist geneetilise eelsoodumusega,” selgitab dotsent Liivamägi. (Tema põhjalik kirjutis sel teemal on ilmunud ajakirjas Eesti Arst nr 87(4), 2008.)

Viimasel ajal on rohkem andmeid ka keskkonnast pärit — teatud toiduainete, säilitus- ja värvainete, raskemetallide ja muude mürgise toimega ühendite rollist ATH tekkimisel. Kuni kolmandikul ATH-ga laste vanematest esineb ATH-le omaseid tunnuseid, mis viitab pärilikkuse osatähtsusele.

Kinnitust on leidnud tõsiasi, et turvatunde puudumine ja stiimulitevaene kasvukeskkond esimestel eluaastatel soodustab hüperaktiivsuse kujunemist ning halvendab häire kulgu nendel lastel, kel on olemas pärilik eelsoodumus ATH suhtes. Samuti soodustavad geneetilise soodumusega lastel häire väljakujunemist sagedased konfliktid peres, peresisene vägivald, vanemate psüühikahäired (eeskätt emal esinev depressioon ja/või ATH sündroom vanematel endil).

Arstide kogemused ja mitmed uuringud näitavad, et ATH sümptomaatika võib mõnevõrra muutununa püsida 65-80% juhtudel ka täiskasvanueas, põhjustades palju psühholoogilisi ja sotsiaalseid probleeme.

Diagnoosiga või ilma?

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosimine põhineb lapse ja tema vanemate küsitlemisel ning lapse käitumise jälgimisel erinevates olukordades, võttes arvesse lapse arengulooga seotud riskitegureid ning peresiseseid suhteid ja ka hinnanguid lapse käitumisele lasteaias või koolis.

“ATH diagnoosimisel tuleb arvestada võimalusega, et hoopis kaasnevana näivad häired võivad olla primaarsed, mis põhjustavad lapsel kroonilist stressi, mille avaldused sarnanevad paljuski ATH sümptomitega. Seetõttu on vajalik, et esmakordse ATH diagnoosi lapsele püstitaks ja ravi määraks lastepsühhiaater,” paneb Jüri Liivamägi nii oma kolleegidele kui ka pedagoogidele ja lastevanemaile südamele.

ATH ravi on pikaajaline ja kompleksne, koosnedes psühhosotsiaalsest abist ja vajadusel ka medikamentoossest ravist. Tulemuslik ravi nõuab lapsevanemate ning teiste lapsega kokkupuutuvate täiskasvanute ja lapse enda koostööd. Oluline on järjepidev nõustamine, asjaomaste terapeutiliste tehnikate rakendamine ja psühhoteraapia, mis ühtekokku aitab lapsel kujundada positiivset enesehinnangut ning parandab toimetulekut elus.

ATH puhul kasutatakse ravimeid, millel on psühhostimuleeriv toime, et tugevdada aju pidurdusprotsesse, ja mis parandavad keskendumisvõimet ja vähendavad impulsiivsust, mispeale laps suudab oma käitumist paremini reguleerida. Diagnoositud häire ravita jätmisel võivad emotsionaalsed ja käitumishäired lisanduda ning kumuleeruda, tekitades aina tõsisemaid sotsiaalsed probleeme nii lapsele kui ka tema lähikonnale. Toimetulekuraskused hõlmavad probleeme suhetes partneriga, hariduse omandamisega, töökoha säilitamisega, oma igapäevaelu planeerimisega. Lastel ja noorukitel, kes on jäänud adekvaatse ravita, on suur risk käitumishäirete ja sõltuvusprobleemide tekkimisele ning täiskasvanueas antisotsiaalse isiksuse kujunemisele.

Kuidas käituda loomuldasa jonnaka, isepäise ja/või ülipüsimatu järeltulijaga, et ta lastekollektiivis toime tuleks? Sellest, kuidas lapsevanem saab siiski ka oma närvirakke säästa, loe Kodutohtri septembrinumbrist.

Kodutohter