Sõbrannade lesbisuhetega on keeruline, ent mitte päris võimatu leppida
Ülikooli algusaastatel kuulsin mõnel korral, et kellegi tuttava tuttaval on geisõber, aga enda tutvusringkonnas ei teadnud ma kedagi, või nagu hiljem selgus, ei olnud inimesed ise enda seksuaalsuses selgusele jõudnud. Pidasin ennast siis tolerantseks. Praegu saan aru, et ma ei olnud mitte tolerantne, vaid see teema ei olnud mind otseselt puudutanud.
Leppisin teadmisega, et mõned mehed on minu jaoks lihtsalt kinni
Minu esimene geituttav oli klassiõe kunagine boyfriend. Ma ei olnud oma klassiõde ammu näinud ning kohtusime aastaid hiljem töö raames ühel koolitusel ning läksime õhtul välja kohvikusse lobisema. Seal ta mulle rääkiski, et poiss, kellega ta gümnaasiumi lõpuaktusel käsikäes sisse marssis, on tänaseks õnnelikus suhtes, teise poisiga. Kuna minu silmis oli ikka veel pilt neist kahest lõpuballil jalga keerutamas, siis vaatasin vist klassiõde ülitotra näoga. „Ah, ära nüüd imesta. Minu jaoks sai pärast seda uudist küll paljugi selgemaks,” naeris klassiõde ja pilgutas silma. Ta muidugi selgitas, et nii alguses see kõik nii lihtne ikkagi mõista ei olnud. Samas oli hea, et nende lahkumineku ning noorhärra eneseavastuseni jäi siiski piisavalt suur vahe. Tunduvalt raskem oleks olnud leppida sellega, kui boyfriend kohe teise mehe kaissu tormab. Jälle üks asi, mille pärast ei ole pidanud muretsema, ohkasin kergendatult.
Hiljem tekkisid mul mõned geituttavad juurde. Nii täiesti uued kui ka mõned vanad otsustasid mingil hetkel oma seksuaalsed eelistused omasooliste suhtes avalikustada. Huvitaval kombel juhtus nii, et kõik olid mehed. Kuna ükski ei olnud neist minu elu oluliselt puudutanud, siis võtsin nende suunitluse teadmiseks ja elasin enda mullis edasi. Teadmisega, et paar meest on minu jaoks lihtsalt kinni.
Šokk sõbranna suhtest kuuldes
Elasin oma mullis päevani, mil sain teada, et üks mu parim sõbranna käib hoopistükkis naisega. Ega ta seda nii avalikult ja otse tunnistanudki. Kõik tuli välja kuidagi jupikaupa ja pigem sain ma ise aru. Ta võttis ühte tüdrukut kogu aeg pidudele kaasa. Samas ei tutvustanud teda ning hoidsid alati kuidagi omaette. Sain lõpuks ise aru, et nad on vist paar. Ega mina ka otse küsida julgenud. Olgem ausad, see on isiklik teema, millest kõnelemiseks meil paljudel ka praegu kogemus puudub. Lõpuks võtsin teema ääri-veeri üles teise sõbrannaga ning selgus, et tõesti, ka tema on lõpuks pildi kokku pannud.
Siis oli kõik tükk aega kuidagi veider. Sõbranna võttis tüdruku kaasa meie kogunemistele ja küsis alati kuidagi veidralt, et kas tohib. Ega kellelgi selle vastu midagi ei olnud. Lihtsalt ei osatud olla ning alguses oli küll pisut ebamugavust õhus. Pärast läks veider üle ning harjusime. Ega see olukord väga teistsugune olegi, kui lihtsalt sõbrannadega kogunemine, leidsime pärast.
Siis aga kutsus sõbranna meid nende uude elukohta soolaleivale ning tollest hetkest muutus minu jaoks päris palju. Olin tõesti kuidagi arvanud, et nad on ikkagi lähedased sõbrannad. Nende kodus tabas mind arusaam, et tegelikult elab siin üksteise vastu romantilisi tundeid omav paar. Nad jagavad voodit, riidekappi ja tülitsevad teemade üle, et kumb jõudis töölt hilja koju või jättis midagi kuhugi vedelema.
Hirm nahas: kas tal on minu vastu ka romantilised tunded?
Pärast seda külaskäiku teised sõbrannad muidugi arutasid, et kas nende vanemad ikka teavad ja kas nad lapsi saada tahavad ja kuidas siis see võimalik oleks. Aga minul oli pea paks veel teistest küsimustest. Kas ma olen ka talle kunagi romantilises mõttes meeldinud? Kas ta oleks mulle seda öelnud? Kas ma oskan ise aru saada, mida mina tunnen?
Sõbranna käest ma otse küsida ei julgenud, sest tundsin, et ei oska selle teemaga tegeleda. Ega keegi ei olnud õpetanud ka, et mis on kohatu küsida. Mis võib inimest solvata ning kuidas oleks tegelikult kena teemale läheneda. Hiljem olen õppinud, et kõik sõltub inimesest. Nagu heteropaaride puhul. On sõbrannasid, kelle puhul ma seda teemat väga ei puutu. Kui on lähedane sõbranna, siis olen ausalt küsinud, et mida ta ühest või teisest asjast arvab.
Ma ei vaata samasooliste paaride kooselule siiani viltu või halvustavalt, aga ma ei pea ennast tolerantseks ega ole lõpuni selgeks mõelnud, mida geiabielude seadustamise osas arvan. Ilmselt oleks see minu poolt pigem võltstolerantsust, sest seda võib küll ausalt öelda, et iga kord kui mõni tuttav tunnistab, et talle meeldivad hoopis (või ka) naised, siis käib peast läbi sama vana küsimus — kas ta on ka minu suhtes midagi tundnud? Selles osas ei ole miski muutunud. Tunnen ikka kerget ebamugavust, sest hakkan juurdlema samade asjade üle, et kas ma olen midagi märkamata jätnud? Ehk on ta mulle lähenenud jne. Kui keegi on samade küsimuste käes vaevelnud, aga ei ole lahendust leidnud, siis mina olen püüdnud asju võtta nii nagu heteromaailmas käib — kui kellelgi on suured tunded, ju ma ikka märkaks.
