Suhtekriisis mees: appi, mu naine on täielik memmekas!
Alguses oli kõik ilus
Jah, see pole vaid meeste probleem, et ei suudeta ema põllepaeltest lahti lasta. Olen ise 31, mu elukaaslane Annika on 29. Oleme koos olnud kolm aastat. Alguses oli kõik suurepärane. Ajal, mil ta ema veel Tallinnast kaugel Viljandis elas. Eks mulle veidi imelik tundus, et Annika iga väikese asja pärast emale helistas (kas või poes uut külmikut valides või selleks, et küsida, mis ajakirju koju tellida). Kui Viljandis käisime, olid nad lahutamatud. Kuna ema oli ta üksi üles kasvatanud, siis ikka mõistsin. Tegu pole ka kurja ämma juhtumiga. Ta oli algusest peale minu vastu sõbralik, kiitis mu karjäärivalikuid ja seletas, et sobime Annikaga nii hästi. Miskipärast oli aga mul alati ikkagi hea meel, kui sealt ära sõitsime. Ma ei jõudnud kuulata, kuidas ema Annikat õpetas. Mul oli lausa kahju, minu naine ikkagi. Talle ei pea ette ütlema, kas täna võib selle pluusi selga panna või mitte.
Olukord muutus eelmisel talvel, kui Annika ema Tallinna tööle tuli ja siin korteri üüris. Ohh seda rõõmu, Annika tormas sellest kuuldes poodi torti ostma. Maigutasin vaid suud, mis seal ikka.
Esimest korda muutusin murelikuks, kui Annika hakkas vargsi rääkima, et ema võiks meiega kokku kolida, oleks palju lihtsam. Seletasin, kuidas ma seletasin, ta hoopis solvus: mis mõttes mu ema ei või meiega kokku kolida? Läksime seepärast isegi riidu ning kaks päeva ei vahetanud pea sõnagi.
Ema otsustas ta karjääri üle
Lõpuks läks nii, et ema võttis ikkagi eraldi korteri. Samas, on seal siis nii suurt vahet. Iga vaba hetke veetis ema meie juures. Me ei saanud Annikaga enam teatriski kahekesi käia, ta oli lausa puudutatud, kui ema kaasa ei tulnud. Ühel hetkel sai Annika uue tööpakkumise ja loomulikult arutas ta enne emaga läbi ja siis üldse mainis mulle: oli selline asi, aga ema ütles, et pole mõistlik, ma ei võta seda vastu…
Isegi mu sünnipäev ühes kohalikus kõrtsis. Noor seltskond, plaan oli võtta mõned õlled, mängida piljardit ja pärast ehk ööklubisse minna. Sinnagi vedas Annika oma ema kaasa. Ja kogu õhtu jooksul polnud vist minutitki, kus tütreke oleks oma ema pilgu alt väljas olnud.
See on nii väsitav ja tunnen, et meie suhe pole enam see. Oleme kolmekesi suhtes. Annika ema käib meil süüa tegemas, koos pesevad nad pesu. Mulle tasapisi tundub olukord pigem selline, et Annika ema lapsendas minugi ära ja olen nüüd Annika kasuvend.
Kaua ma sellist perekonda mängin?
Ma ei teagi, kuidas edasi minna. Olen üritanud Annikaga rääkida, et ehk hoiaksime veidi rohkem distantsi, ka talle endale mõjuks iseseisvus hästi. Sama hästi võiksin seinaga rääkida, ta hakkab mossitama ja meenutab hoopis, et võinuks kolmekesi koos korteri üürida.
Tunnen, et varsti mulle tõesti aitab. Mina enam taolist perekonda mängida ei taha. Ja valiku ette ma Annikat panna ei saaks: armastatu või ema? Tean, et ta valiks sõnagi lausumata viimase variandi.
