Armukade partner on üks paras peavalu. Üks mu sõber kurtis, et ta ei julge enam naisele oma päevast ja sõpradest rääkida, sest iial ei või teada, missugusel hetkel võib tulla karm küsimus: „Mis suhted sul temaga on?” Aus vastus „me oleme lihtsalt sõbrad/tuttavad/töökaaslased” ei sobi — naine ei usu. Ja nii istuvadki nad õhtuti kodus, peamiselt vaikides.

Kõige maiamad perelõhkujad on “hallid hiirekesed”

Armukadetsejal endal ei ole samuti hea olla. Tean seda, sest nooremana olin ma ise paras draamakuninganna. (Nüüd on „sarved maas” ja pea selgem, ja kindlasti on mu emotsioonide jahtumises suur roll armukadedatel meestel, kellega on mul olnud „au” suhelda.) On väga väsitav näha igas rõõmsamas ja keskmiselt kenamas naises rivaali, kes kindlasti tahab su mehega magada. Kui ise armukadedusest üle olla suudadki, ilmub kindlasti mõni „heasoovija”, kes tuletab valvsust meelde: „Oot, sa tahad öelda, et sa ei teagi, kus ja kellega su mees praegu on?” Ja nii sa siis istud ja ketrad üksi olles nõmedaid mõtteid, kuni armukadedus võtab silme eest mustaks.

Armukadedad süüdistused ei tähenda armukadetseja kurjust. Ta ei pruugi olla „vastik bitš” või „uskumatu matšo“ — võibolla on tal lihtsalt hirm. Kõik algab enesekindlusest, õigemini selle puudumisest. Kui arvad endast halvasti, tunduvadki kõik pisut toredamad inimesed kindlate rivaalidena, kelle pärast võib su partner su kergesti maha jätta. Tegelikult ei peaks nägema ohtu stiilsetes ja efektse välimusega sookaaslastes. Minu kogemused on näidanud, et just „hallid hiirekesed”, kes modellimõõdule ei vasta ning automaatselt aseksuaalsete sõprade/sõbrannade hulka liigituvad, on just kõige maiamad perelõhkujad.

Armukadedus = alaväärsuskompleks

Kui sa endast lugu ei pea, siis mõjutab sind eriti tugevalt see, kuidas sinu partnerisse suhtuvad sinu sookaaslased — kui ta meeldib teistele, tundub ta ka sulle kaunima ja paremana kui ta tegelikult on. Siit tekibki väärarusaam, et armukadeduseta armastust olla ei saa. See tunnetemöll on tegelikult hirm mahajäetud saada, mitte aga armastus.

See hirm on kole asi. Selle asemel, et püüda olla ise uhke ja ihaldusväärne, lastakse süveneda alaväärsuskompleksil: „miks ta peakski minusugust tahtma?” Parim kaitse olevat rünnak, ja nii ei küsita hilja koju jõudvalt elukaaslaselt, kuidas tema päev möödus, vaid paisatakse süüdistavalt: „Kus sa nii kaua olid?” või, mis veel hullem: „Sa ei armasta mind mitte üldse!” Kellele aga meeldiks selline vastuvõtt?

Parim lahendus on enda kallal töötamine. Kedagi ei koti sinu sisemised heitlused! Süüdistuste ja etteheidete asemel on mõttekas otsida olukorrast positiivset. Partneri pikale veninud tööpäevad tähendavad uusi tutvusi ja karjäärivõimalusi, mitte alati (või ainult) seksisuhteid. Kui rõõmustada partneriga koos, siis kasvab mittepetja armastus (sest teda usaldatakse), krooniline petja aga võib ennast koguni muuta (pole ju põhjust pahameeleks ega kättemaksuks).

Selleks, et kedagi enda juures hoida, tuleb tal minna lasta

Tegelikult ei saa olla armukadedust siis, kui on armastus. Ideaalis armastad sa ju inimest nii, nagu ta on, olles samal ajal ise see, kes sa oled. Kui ühel poolel on soov teist poolt muuta või parandada, enda maitse järgi kujundada — siis ei saagi see olla tõeline armastus. Selleks, et kedagi enda juures hoida, tuleb tal minna lasta. Sa ei süüdista ju oma kassi, et ta läheb ja teeb aeg-ajalt sinust sõltumata oma kassitegusid? Pärast pikka hulkumist võtad ta ju ikka kaissu ja kõik on õnnelikud.

Teine asi on muidugi, kui tead, et su tiivaripsutamine su partnerile ei meeldi, aga sa ikka vahid vasakule. Sellisel juhul pole sa väärt ei armastust ega isegi mitte armukadedust. Armukadedad stseenimeistrid aga peaksid tõsiselt mõtlema tõigale, et enamikul juhtudest muutub põhjendamatu armukadedus näägutamise peale aja jooksul vägagi põhjendatud armukadeduseks.