Ämm ja ema on veendunud, et ma ei saa beebi kasvatamisega hakkama!
Küll olen ma poisi liiga paksult riidesse pannud, küll tahan teda kopsupõletikku külmetada. Kord on halb see, kui teda magama jäämiseks liigselt kõigutan ja kussutan, teine kord peaksin ikka aru saama, et laps ei saa ju uinuda lihtsalt voodisse pannes. Hambad oleksid pidanud tulema juba neljandal elukuul nagu minu mehel ning nii mina kui ka minu õde praktiliselt käisime juba seitsmendal kuul. Ma imestan, et poiss juba raamatuid ei pea lugema.
Ainult rinnapiimaga näljutan ju lapse ära...
Kui ma püüan need arenguvestlused veel kõrvust mööda lasta ning eirata fakte, kuidas kogu meie suguvõsa lapsed praktiliselt sündisid superandekatena, siis toiduküsimustes oleme ikka päris sõjajalale läinud. Kõik algas juba sellest, et praktiliselt sünnitusmajast tulles olen pidanud vastama pidevatele küsimustele, kas mul ikka piima jätkub. Alguses vastasin viisakalt, et ikka jätkub, kuid varsti hakkasid sama küsimusega tulema juba kõikvõimalikud tädikesed. No issand, mis selle piimaga nüüd äkki juhtuma peaks siis, et seda kogu aeg kontrollida tuleb? Aga see oli veel kökimöki, vaevalt jõudis laps kahekuuseks saada, kui hakkasid tulema küsimused, et mis ma talle juurde annan. Mis mõttes, midagi ei anna!
Perearstiga konsulteerides ja erinevat kirjandust uurides jõudsin seisukohale, et minu poiss saab ainult rinnapiima vähemalt viienda elukuuni ning sealt edasi vaatame, kas ja mida kõrvale maitsta annan. See oli aga täiesti ennekuulmatu mõte, näljutan lapse ära. Kord viisin põnni ämma juurde paariks tunniks ning kui talle järgi läksin, teatati mulle rõõmsalt, et 3,5-kuune oli saanud mitu head lusikatäit sooja puljongit ja see oli talle väga hästi maitsenud. Tule taevas appi,muidugi maitses, kas ämm arvas, et laps ütleb: „Ei, aitäh, ei soovi”? Oi, kuidas ma vihastasin. Tulin koju ja nutsin ning arvasin, et nüüd on poisi tervis igavese põntsu saanud, õnneks perearst rahustas maha ja ütles, et ega see paar lusikatäit nüüd midagi ei tee.
Kelle laps see siis lõppude lõpuks on?
Aga ega mu oma ema sugugi parem ole. Tegin kodus viineripirukaid meile kohvi kõrvale ning enne, kui arugi sain, oli üks viiner poisil käes ja suus. Ema tegi suured silmad, kui ma selle ta käest ära kiskusin ja ütles, et ega laps siis seda alla neela, las lutsutab. Miks peaks rinnapiimal olev laps lutsutama sellist asja, mida ma isegi võimalikult harva söön? Mul on tunne, et jooksen pidevalt peaga vastu seina. Ei taha ju lapsele keelata vanavanematega kohtumist ning ise ei taha ka pidevalt sõjajalal olla. Ma ju tean, et nad ei tee seda paha pärast, kuid ometigi võiks ju aru saada, et laste kasvatamises on viimase 35 aastaga ikka kõvasti arenguid olnud. Alles möödunud nädalal hüppasin vahele, kui poisi suunas liikus lusikas magusa kohupiimakreemiga ning seepeale kuulsin, kuidas ämm lapsele sosistas, et näe, mina annaksin küll, aga emme ei luba. Ma ei taha isegi teada, mis siis saab, kui poiss veidi vanem ja asjadest juba aru saab. Muidu on ämm väga mõistlik inimene ja siiani oleme suurepäraselt läbi saanud.
Mida küll teha ning kuidas neile aru pähe panna, et minu laps on ikkagi minu oma ja seega ütlen mina, kuidas asjad on. Ega ma ju ei tee ka neid otsuseid selleks, et poisil halb oleks ning arste usaldan ma siiski praegusel juhul märksa rohkem kui naisi, kelle viimased beebikogemused jäävad 1970. aastatesse. Kas ma olen ainus sellise kahe hulluga hädasolija või on taolisi juhtumeid veel?
