Külaline tundis end nagu kodus... unustades, et ta on siiski külas!

Sain endale juba mõnda aega tagasi vana sõbranna kaudu uue tuttava. Olime koos ühise sõbranna juures aega veetnud ning ka väljas mõnel korral kokku juhtunud. Kirjutasime teineteisele ka Facebookis — kuna meil olid ühevanused lapsed ja ka töötame sarnasel alal, siis oli meil palju, millest rääkida. Siis otsustasin — miks mitte Tiina külla kutsuda? Ütlesin talle, et ta võtaks ka lapse kaasa — siis saavad meie pisikesed mängida ja meie samal ajal juttu ajada.

Kui Tiina minu juurde jõudis, ütlesin viisakalt, et tundku end nagu omas kodus. Andsin sussid jalga ja juhatasin ta elutuppa. Lapsed hakkasid kohe omavahel mängima, mina otsisin kohvi jaoks vajaliku välja. Samal ajal tõusis Tiina püsti ja läks koridori. Avas magamistoa ukse, piilus sisse ja sulges selle. Avas mehe kontori ukse, piilus jälle ja pani ukse uuesti kinni. Jälgisin seda sõnatult — mida ta teeb? Omaalgatuslikku majatuuri? Küsisin, kas ta otsib midagi. Selgus, et tualetti. Juhatasin ta tualetini, mõeldes samal ajal, et kes küll hakkab juhatuse asemel ise võõras majas uksi katsuma ja tubadesse vahtima…

Lapsed muutusid väga ülemeelikuks ja Tiina tütar turnis mööda meie valge diivani seljatuge. Ütlesin tüdrukule mitmel korral, et ei tohi seal turnida, seljatugi pole selleks mõeldud. Kutsusin lapsi ka siis korrale, kui nad täis mahlaklaasidega mööda maja ringi jooksid. Tiina ei öelnud sõnagi. Tütar röökis üle kogu maja, laamendas ja näpistas minu last, kuid Tiina ei teinud talle poolt märkust ka. Naeratas vaid ja nentis jutu vahele, et nii tore — lapsed saavad hästi läbi.

Kui tahtsin köögist kohvi juurde tuua, pakkus Tiina, et toob ise — istugu mina. Pisut kummaline, sest mina olin ju võõrustaja, kuid olgu — hetk hiljem tuli ta tagasi kohvi ja kohukesega minu külmikust. Ta nokkis kohukeselt paberi pealt ja ulatas selle oma tütrele. “Tal on kõht tühi, võtsin talle ühe kohukese, on see okei?” Mida ma enam oskasin selle peale öelda, kui kohuke oli juba lapse kätte rännanud? Ei, see oli minu lapse hommikusöögiks mõeldud? Kes üldse küsib luba, kui tegu on juba tehtud… KES läheb teise koju, avab tema külmkapi ja valib sealt meelepärast!?

Viimane piisk karikasse oli enne külaliste lahkumist. Tiina läks uuesti tualetti ja tuli sealt tagasi, lõhnates minu kalli kätekreemi järele! Ma olin sõnatu ega öelnud midagi, kuid ilmselgelt oli ta avanud vannitoakapi, leidnud sealt kreemi ja otsustanud seda järele proovida… ILMA KÜSIMATA! See jäi viimaseks korraks, kui ma teda külla kutsunud olen — ma ei saa aru, kus on mõne inimese kasvatus? See, kui sulle öeldakse, et sa tunneksid end nagu oma kodus ei tähenda, et sa võid teise kodus vabalt ringi jalutada, tema külmkappi uurida ja tema kreeme kasutada… Ma ei tea, kuidas on harjunud teised inimesed, aga minu meelest on see äärmiselt sobimatu ja ebaviisakas.

Kas kellelgi on veel olnud kogemusi selliste külalistega, kes tunnevad end nagu oma kodus ja unustavad, et nad on siiski külas?