Ema: miks minu laps ükskord kasvataja juures ööbis
See oli veel see aeg, kui mobiiltelefone polnud ning isegi lauatelefone ja taksofone oli üsna vähe. Abikaasa pidi tööasjus selleks nädalaks Lätti sõitma ning mina olin töölähetusel Saaremaal. Sealt pidin bussiga tagasi linna jõudma just selleks ajaks, kui lasteaed suletakse. Olin eelnevalt kasvatajat hoiatanud, et ma võib-olla jään natuke hiljaks, sest sõltun ka linnaliinibusside graafikust. Kohutava tormi tõttu aga jäin saarele kinni - laevad enam ei sõitnud!
Te ei kujuta ette, mida ma sel hetkel üle elasin. Üritasin meeleheitlikult lasteaeda helistada, et juhtunust märku anda, kuid ei saanud seda ainsamat telefoni kaua kinni hoida, teised inimesed tahtsid samuti helistada.
Aga ma ei saanud kedagi kätte...juhataja oli ilmselt lahkunud, rühmas telefoni ei olnud, teiste lapsevanemate telefoninumbreid mul ka polnud. Elasime tol ajal Tallinnas kahekesi ka, olime sinna just kolinud nii et selliseid lähedasi tuttavaid, kellelt abi paluda, ei olnud. Mitte mingit võimalust mandrile tagasi saada ka ei olnud.
Ei jäänud muud üle kui oodata tormi vaibumist. Järgmisel hommikul, pärast mu elu kõige kohutavamat ööd, sain lõpuks kasvataja toru otsa ning selgitasin talle juhtunut. Õnneks teadis ta, et olen ära ning oli uudistest tormi kohta kuulnud, nii et ei hakanud väga pikalt lapsega ootama ega sattunud paanikasse vaid võttis tütre koju kaasa.
Olen sellele armsale inimesele elu lõpuni tänulik, et ta ei hakanud politseid kutsuma või last lastekodusse viima.
Ja tahaks kõikidele kurjustajatele südamele panna, et need inimesed, kes oma lapsed lasteaeda "unustavad," ei ole tingimata südametud ja hoolimatud. Igasuguseid asju tuleb elus ette, millega arvestada ei oska. Parim, mis sellises olukorras juhtuda saab, on see, et su laps on hoitud ja tema eest hoolitsevad inimesed, kes temast hoolivad.
