Sest siis on kogu ühiskond — seadused, kohus jne. — teie vastu, kui te peaksite hülgama oma naise või kui tema hülgab teid.
Õigupoolest peaks ühiskond looma abieluks kõikvõimalikke takistusi ja ei mingeid takistusi lahutuseks.
Ühiskond ei tohiks lasta inimestel nii kergesti abielluda.
Kohus peaks püstitama barjäärid ja nõudma, et te elate enne abiellumist koos vähemalt kaks aastat.
Praegune süsteem toimib täpselt vastupidiselt. Kui te tahate abielluda, ei küsi keegi, kas te olete selleks valmis või kas see on vaid hetkemeeleolu lihtsalt seepärast, et teile meeldib selle naise nina.
Milline lollus! Te ei ela koos ju ilusa ninaga.
Kahe päeva pärast on kogu nina unustatud — kes vaatab oma naise nina? Seaduslik abikaasa ei ole kunagi ilus, sest niipea, kui te teineteist tunda õpite, ilu kaob.
Kahel inimesel peaks olema lubatud elada koos piisavalt kaua, et teineteist tundma õppida ning enne seda ei tohiks neile abiellumiseks luba anda, isegi kui nad seda tahavad.
Siis kaoks maailmast lahutus. Lahutused eksisteerivad vaid seepärast, et abielud on pealesunnitud.
Lahutused eksisteerivad seepärast, et abiellutakse romantilises meeleolus.
Romantiline meeleolu on kasulik siis, kui te olete poeet — ja poeedid ei ole kunagi olnud head abikaasad. Õigupoolest on poeedid peaaegu alati olnud vanapoisid, neil on palju armulugusid, aga nad ei lase end kunagi rõngastada, ja seepärast säilib ka nende romantiline meeleolu.
Nad kirjutavad ilusat luulet…
Abielluda ei tohiks romantilises meeleolus.
Oodake, kuni teie argipäeva ilmub proosa ja siis otsustage, sest igapäevaelu
on pigem proosa kui luule.
Abiellumiseks peaks inimene olema küps. Küpsus aga tähendab seda, et inimene ei ole enam romantiline lollike, et ta mõistab elu ja sellega kaasnevat vastutust ning aktsepteerib raskusi, mis kaasnevad teise inimesega koos elamisega.
Selline inimene ei looda enam, et see on lust ja lillepidu.
Selline inimene teab, et reaalsus on raske, et lillepidu aegajalt eksisteerib, aga sinna vahele mahub palju okkaid.
Kui te olete kõigist neist probleemidest teadlik, aga usute ikkagi, et teil tasub riskida ja elada koos teise inimesega ja mitte üksi — siis abielluge.
Siis ei tapa abielu armastust, kuna selline armastus on realistlik. Armastus võib tappa vaid romantilise armastuse, mida rahvasuus kutsutakse kutsikaarmastuseks. Sellele ei saa loota. See on nagu jäätis — mõnikord võib seda süüa, aga sellest ei saa sõltuda. Elu peab olema realistlikum, proosalisem.
Abielu iseenesest ei surma midagi. Abielu lihtsalt toob välja teie varjatud poole. Kui teisse on peidetud armastus, toob abielu selle välja. Kui armastus oli vaid teesklus, siis kaob see varem või hiljem ja teeb teed teie tegelikule, mõnikord näotule minale.
Abielu on vaid võimalus, mis toob välja teis peituva.
Abielu ei tapa armastust.
Armastuse tapavad inimesed, kes ei oska armastada.
Armastus hävib, kuna seda ei olnudki, oli vaid unistus. Tegelikkus hävitab
selle unistuse. Armastus on igavene, üks osa kõiksusest. Kui te oskate
aktsepteerida armuelu reaalsusi, siis kasvab see iga päevaga. Armastus annab
teile tohutu võimaluse seda armastust kasvatada.
Miski ei suuda tappa armastust. Kui see eksisteerib, siis see kasvab pidevalt. Aga tavaliselt ei olnud seda algusest peale olemaski. Te ei saanud iseendast aru, see oli midagi muud — võibolla oli see seks, seksuaalne külgetõmme.
Siis see tunne hävib, sest niipea, kui te olete olnud selle inimesega vahekorras, seksuaalne külgetõmme kaob.
Seksuaalne külgetõmme eksisteerib vaid tundmatu suhtes — niipea kui te olete olnud ihaldatud naise või mehega, seksapiil kaob. Kui teie armastus oli vaid seksuaalne külgetõmme, siis see kaob vältimatult.
Seepärast ärge ajaga kunagi armastust segamini millegi muuga. Kui armastus on tõesti armastus --- mida ma sellega mõtlen, kui ma ütlen ”tõeline armastus”?
See tähendab seda, et teise inimese juuresolek teeb teid õnnelikuks, kui kõigest koosolemine viib teid ekstaasi kui teise inimese kohalolu puudutab midagi sügavat teie südames … teie süda hakkab helisema ja teie hinges valitseb harmoonia.
Teine inimene aitab teil muutuda individuaalsemaks, keskendunumaks, täisuslikumaks. Sellisel juhul on see armastus.
Armastus ei ole kirg, see ei ole emotsioon. Armastus on väga sügav arusaamine, et teine inimene täiendab teid ja aitab teid muutuda tervikuks.
Teise inimese kohalolu täiendab teid annab teile vabaduse olla teie ise, see ei ole omanditunne.
Vaadake ette, et te ei peaks armastuseks seksi, sest vastasel juhul te pettute.
Olge tähelepanelik, ja kui teil on tunne, et te vajate vaid teise inimese juuresolekut, mitte midagi enamat, et olla õnnelik, siis te olete armunud.
Miski lööb teie sees õitsele ning te suudate läbida kõik raskused, mida tegelikkus teie teele toob. Palju ängistust, muret — te suudate kõik selle üle elada ja teie armastus lööb järjest enam ja enam õitsele, kuna kõik need olukorrad on teile üleskutseks, mida ületades teie armastus kasvab järjest.
Armastus on igavik. Kui see eksisteerib, siis kasvab ta pidevalt. Armastusel on algus, aga pole lõppu.
