Ära loobi lubadusi, kui sul pole kavaski neid täita!
Kunagi olin minagi suur lubaja. Lubasin, et ma võtan 10 kilo alla, pesen kodus aknad puhtaks, pööran rohkem sõpradele tähelepanu, viibin rohkem kodus, loen läbi kõik raamaturiiulis tolmu koguvad raamatud, ei tülitse emaga, tööd teen korralikumalt, ülemusele vastu ei vaidle, kedagi taga ei räägi ja muidugi unustan ka alkoholi igaveseks. No mis te arvate, mitut lubadust ma pidada olen suutnud?
Mitte ühtegi muidugi. Ühe kilo võtsin suure entusiasmiga alla, siis aga arvasin, et auhinnaks võin ju lubada endale ühe burksi…ja Coca-Cola…ja kui ma juba McDonaldsi`s olen, siis ka marjapiruka ja jäätise. Järgmisel päeval oli see kilo ilusasti tagasi mu kõhul ja punnitas rõõmsasti üle püksivärvli.
Raamatuid pole riiulist välja võtnud. Ülemusega vaidleme nii et kontor kajab. Pidude juurde kuulub ka alkohol ja mitte vähe (ja mis seal salata, tundsin end ära Naisteka artiklist 20 asja, mida purjus naised tavaliselt teevad).
Kui eelpoolnimetatud asjad on suhteliselt tühised ja üle elatavad ega kahjusta oluliselt kellegi teise tervist ja heaolu peale minu enda, siis hoopis tõsisemad lubadused, mida ma olen lahkelt kahe käega erinevates suundades laiali loopinud, painavad mind ja mu lähedasi päris tõsiselt.
“Millal sa külla tuled, sa ju lubasid…?” helistas mulle vanaisa. “Kas sa tood ema juurest selle asja ära, mida kaks kuud tagasi lubasid?” uuris elukaaslane. “Sa ju lubasid, et hakkame trennis käima, ma pole siiani läinud, sest sa pole märku andnud,” märkis üks kolleeg. “Millal sa mu raamatu ja DVD tagasi tood, mille ma sulle kaks aastat tagasi laenasin?” päris klassivend. “Kas me võiksime selle reisi nüüd ette võtta, millest vana-aastaõhtul rääkisime?” küsis järgmine sõbranna…
“Aga me ei hakanudki sulle helistama, sa alati lubad ja kunagi ei tule,” ütles seesama sõbranna, kui väljendasin pettumust, et mind ühele toredale üritusele ei kutsutud. Tõsi, ma ei mäleta, millal viimati mõnel sünnipäeval või koosviibimisel käisin, kuigi olin käsi südamel vandunud, et seekord ma KINDLASTI jõuan!
Kõiki neid asju lubasin. Et uuel aastal olen parem ja tublim ja usinam ja ilusam ja…aga ma ei olnud. Ilmselt ei ole ka järgmisel aastal. Aga targem olen ma küll. Ma ei jaga enam lubadusi, mida ma tean, et ei suuda täita, sest olen selgeks saanud, et inimesed võtavad sõnu päris tõsiselt ning loodavad ja usuvad, et sa ükskord teed need asjad ära ka, millest rääkinud oled. Mõni ootab kannatlikult sinuga koos trenni minekut, teine küllakutset, kolmas oma raamatut…
Nüüd, natuke liiga hilja muidugi, avastasin, et olengi paarist tuttavast ilma jäänud, sest nad ei pea mind usaldusväärseks. Maru kahju on, aga neile ei tee enam kuidagi selgeks ka, et sel hetkel, kui ma midagi lubasin, mõtlesin ma seda vägagi tõsiselt, aga siis lihtsalt tuli elu vahele…Ja et ma tegelikult ei ole selline...
Nii et teie, kes te nüüd seda heietust loete, mõelge enne, kui midagi lubama hakkate. Kas teil on tõesti plaanis see lubadus ka täita või ütlete “jah” lihtsalt selleks, et seda asja või inimest kaelast ära saada?
Head lubadustevaba aastalõppu!
