Mees avastas eneseabiraamatud ja üritab mind nüüd nende abil muuta!

Täitsa närvi ajab. Mees on avastanud oma venna abil nn eneseabiraamatud, stiilis, kuidas olla edukam, õnnelikum, rikkam, omada rohkem aega, kirjutab murelik naine Perekooli foorumis.
Võibolla on asi minus, kuid ma olen tõesti aru saanud, et need raamatud on kirjutatud selleks, et inimene, kes ise tahab muuta iseennast, loeb neid ja muudab ennast, kuid minu “armas” elukaaslane leiab neid raamatuid lugedes, et minul on ikka jube palju vigu ja mind tuleks muutma hakata, et meil parem elu oleks.

Näiteks ta tahaks, et ma viskaksin ära kõik asjad, mis kapis tema arvates kasutult seisavad (sh ka riideid, mida ma näiteks viimase aasta jooksul ei ole kandnud). Siis ta leiab, et meie kodune õhkkond on pingeline, kuna mina olen närviline ja tekitan tülisid, et kui mina olen negatiivne, siis on seda ka tema. Absurd, iga kord kui ta õhtul koju tuleb muutub õhk tõepoolest pingeliseks, kuid just selle pärast, et tema tekitab pingeid. Terve päev on meil lapsega lõbus ja tore olla, aga õhtul isa keelab lapsel jooksmise, ronimise, kõva hääle tegemise, ainult keelab, keelab, keelab ja minule jagab käsklusi, sellest see pingeline õhkkond tulebki.

Ei sobi talle mu unerütm, söögivalik ega sõpruskond

Ja siis ta tahaks, et ma tõuseksin hommikul varem. No mis ma teha saan, kui ma olen öise eluviisiga. 10 aastat tööl käinuna olen pidanud ma sundkorras juba enne 6 hommikul tööpäeviti tõusma, et tööle minna. Nüüd kui olen lapsega kodune, siis miks ma ei võiks magada 9-ni hommikul? Mis see tema asi on, kaua ma magan ja palju ma seetõttu päeva jooksul teha jõuan.

Siis talle ei meeldi, mida ma söön, kuna temal on teised toidueelistused. Aga mulle meeldib hommikul putru süüa ja iga toidukorraga piima toidu sees või toidu kõrvale võtta.
Siis talle ei meeldi, et ma seltskonnas alkoholi ei võta, kuna see muudaks mind tema arvates lõbusamaks, jutukamaks ja aitaks paremini teistega suhelda.
Siis talle ei meeldi, et mulle tema sõbrad ei meeldi ja ma temaga neil külas ei käi ja neid omale külla ei soovi.

Tema meelest kasvatan lapsest memmekat

Ta leiab, et ma olen juba oma kasvatusega meie aastase lapse ära rikkunud, kuna laps ei kuula tema sõna, tahab minu kaisus magada, ma luban tal käega toitu katsuda (tema jaoks toiduga mängida) ja ma reageerin lapse nutule, kui ta haiget saab, tema arvates kasvab lapsest selliselt memmekas.
Talle ei meeldi, et ma igale poole viimasel minutil lähen, ma ei jää hiljaks vaid lähen täpselt siis, kui aeg on.
Talle ei meeldi, et mul asjade tegemine kaua aega võtab, sest ta ei saa aru, et ma pean lisaks enda asjadele ka meie uue pereliikmega tegelema (teda söötma, pesema, temaga mängima, jalutamas, arsti juures ja beebikoolis käima).

Ühesõnaga mind ajab nii vihale see, et ta loeb neid raamatuid ja hakkab mind muutma. Minagi olen neid raamatuid aastaid tagasi lugenud, kuid ma ei ole kunagi nende abil püüdnud teisi muuta.
Ja mis kõige nõmedam, ta ei saa aru, et ma ei taha tema käsu peale muutuda, ma olen endaga rahul nii nagu ma olen. Ma olen temaga sel teemal tülitsemisest nii väsinud!