Kati Murutari meenutused lapsepõlvest: mehed käisid ema uksest sisse ja jälle välja...
Ameerikasse minekuks oli mu vanaema terve elu valmistunud. Ta käis Interklubis ja inglise keele klubis, pidas kirjavahetust ja otsis kontakte. Neis klubides käisin minagi temaga korduvalt kaasas. Need toimusid Tallinna südalinnas pottahjudega kõrgetes tubades ning sinna kogunesid parandamatud optimistid, kes ikka veel polnud kaotanud lootust Nõukogude Liidust välja pääseda. Ettevõtlikud ja keskendunud intelligendid, kes keeldusid leppimast müürist müürini piirangute ja raudse eesriidega. Interklubi vahendas kirjasõpru ja reisimisvõimalusi ja seal olid põhiliselt noored mehed. Ning reegel oli minu teada selline, et kahe venekeelse kirjasõbra pidaja võis saada ka ühe inglis- või saksakeelse. Selle klubi kaudu läks nii mõnigi noormees Siberisse ränka raha teenima ja tõi sealt naiseks kaasa ilusa slaavitari. Minu vanaema leidis klubi vahendusel väliseesti papi Charley, kes ta ära võttis ja unistuste võlulause teoks tegi: viis välja! Norra vere vemmeldamised said vanaema eluõhtul rahuldatud, ta reisis tänu Ameerikasse emigreerumisele tõesti palju.
Laev Lermontov, millega vanaema üle Atlandi sõitis, lahkus Leningradist kinnisest sadamast, kuhu me emaga ei pääsenud. Läksime lähima tornelamu kõige ülemisele koridorirõdule ja lehvitasime, kui Lermontov sadamast lahkus. Ema jõi seal Venemaa kultuurihälli paneeltorni rõdul vermutit. Me ei nutnud. Mina unistasin koerast. Vanaema viimane lubadus emale oli, et ta leiab ka talle Ameerikast kosilase.
“Ma aitan teid siit välja,” tõotas vanaema.
“Mis siis mu koerast saab?” oli mu ainus mure.
“Kaasa võtad,” lubas vanaema. “Aga koolis ei tohi mitte kellelegi öelda, et su ema plaanib välja pääseda. Teised hakkavad sind ameeriklaseks narrima ja ema ees pannakse kõik piirid igaveseks kinni.”
Lermontov uppus mõni aasta hiljem Kaspia merel.
Mu emasse süstisid nii see lahkuva valge laeva vaatepilt kui vanaema reisid Hispaaniasse, Jaapanisse ja Norrasse süveneva kinnisidee: ära siit! Ema eeskujul, mis siis, et täiesti sobimatut mudelit pruukides.
Kui vanaema korraldas Floridast „dessante“ teistesse maadesse, tuli sooritusest kõigepealt teade pika kirja kujul. Vanaema kirjutaski väga pikki kirju — joonelisel paberil, piklikus ümbrikus, margi peal mõni Ameerika kunagistest presidentidest.
Tema kohalejõudmisest Hispaaniasse ja Norrasse andis teada postkaart. Ja seejärel saabus paari nädala pärast kingituspakk. Kollases paksus ümbrikus. Hoolikalt mitme paberi sisse pakitud esemed sealt, kuhu vinge viiking lõpuks ometi pääsenud oli. Ta saatis meile emaga Itaalia kõrvarõngaid ja kingi, Hispaania lehvikuid ja tantsuseelikuid … Nende lõhn ei erinenud Ameerikast saadetud teksaste-tossude lõhnast — uutel asjadel on ülemaailmselt ühesugune lõhn. Me kandsime neid, kuni neil oli juures „see“ lõhn, ning seejärel läks muist saadetisi komisjonipoodi, ehted kinkisime mustlanna Lilli suurele perele.
Ma ei näinud põhjust, miks vanaema poleks võinud olla kodus niisama õnnelik kui seal, kus müüdi tahulisi klaasehteid ja täisnahast peene kontsaga kingi. Ma ei arvustanud. Ja mõistsin, miks ema sai vanaema kirjadest, postkaartidest ja kingiümbrikutest nakkuse ja tahtis ka. Seal olid asjad. Seal oli tema ema. Ja lootus väljuda nõiaringist sanatoorium–kodu–restoran–sanatoorium … Seal oli midagi muud.
Minule oli iga päev juba iseenesest midagi uut ja head. Olenemata kohast. Ema oli õrn, joonduv ja suunduv ning vajas suuremat ja targemat lähedast, kes oleks tema kõrval kogu aeg, mitte ainult nädalavahetuseti või restoraniõhtutel.
Vanaemal oli vaja maailma, emale oli tarvis inimest kõrvale.
Ema ise ei saanud aga kuidagimoodi mehele.
Meie balletiõpetaja Aita Indrikson lahutas ning abiellus Soome. Minu ilus emme ahastas ja ootas.
“Ema, tee ometi midagi!” nuttis ta telefoni. “Miks minul ikka veel kosilast ei ole?”
Tallinnast lahkus üks baaridaam ja kunstipoemüüja teise järel. Varieteetantsijannad ja ministrite sekretärid — kõik leidsid endale fiktiivse mehe, kes nad siit mõõduka summa eest välja abiellus.
Vanaema püüdis esmalt USAst emale päästvat kosilast leida. Kui see ei õnnestunud, pani kuulutused Soome ajalehtedesse. Ja ehkki vanaema ei huvitanud mingi Soome, käis ta vähemalt korra aastas seal, et kosjakontorist koid välja kloppida. Kohustuslike Soome trettide eest auhinnaks lubas ta endale perioodilisi Norra fjordide nuusutamisi — kodu …
Ma arvan, et neid soome poisse, kes kuulutuste peale kohale tulid, oli kümmekond. Mina nägin neist ühte ja see oli kirss tordil. Meeter viiskümmend koos mütsiga. Kitsaste huulte ja iniseva ninaga. See mehike nägi kohe ära, et pakutav kaunitar on talle kaugelt suur suutäis. Ta viis mu ema küll õhtul välja, aga püsis turvaliselt hotellis Pärnu. Ta ei osanud ühtki muud keelt kui soome ning luisates oma Pärnust lahkumise aja kohta, põgenes sõna otseses mõttes meil käest.
Ptüi-ptüi-ptüi.
Esimesel korral, kui kuulsin kõrvaltoast ema mahedat kurinat ja mehehäälset pominat, hiilisin paokil ukse juurde ja silmitsesin suure toa uksest paistvaid jalgu. Väikesed jalad, varbad püsti. Suured jalad, varbad allapoole. Jalad liikusid oma tantsu tantsida, hääled, mida magamistoa lävel seistes kuulsin, olid mahedad ja hellad ja ma taandusin oma tuppa.
Teadsin, et see mees oleks mu emaga abiellunud ja minu loodetava väikevenna isaks saanud, kui tema seaduslik naine oleks lahutuse andnud. Ta oli sitke ja sportlik, sest ta töötas tuletõrjes. Me käisime temaga mõnusatel väljasõitudel, kus võisin Läänemere-äärsete randade liivalaidudel tunde losse ehitada, sulgi ja teokarpe korjata.
Ma teadsin järgmistel kordadel, et pole tarvis oma toast midagi vaatama hiilida. Seda, milles seisnes rituaal puhttehniliselt, teadsin vanaemalt kuuldud asjalike selgituste järgi. Mis oli õhus ja inimeste eludes, aimasin osavõtliku lapsehingega. Mu ema oli õnnelik. Kõik oli hästi. Ema sai olla see, kelleks ta oli sündinud — naine. Tal polnud enam kohustust olla väikelinna eliitdaam ega toidetud-tarvitatud arst, kelle käest sai retsepte. Ta lihtsalt oli, nurrus ja pühitses oma naiselikkusega roosa tapeedi ja kollase tapeedi, oksooli ja tärpentini, õlivärvi ja vesiemulsiooni. Ta pühitses meie korteri koduks. Ma olin õnnelik, sest ema oli õnnelik.
Ma teadsin selleks ajaks juba, kuidas Vene õlivärvist õhumulle välja saada ja milliste tõmmetega eelsiluda pahtlit, milles oli bljäd teab mille tükke. Onu Endel oli mulle seda õpetanud. Ta oli mulle õpetanud ka seda, kui arukas on endale päriseks mitte tahta seda, milleni ei küüni või mis sulle ei sobi. Parem mitte tahta, sest siis ei saa keegi õnnetuks.
Ühel korral läksin siiski vaatama, mis meie väikese korteri elutoas toimub, sest linnast saabunud õhustik oli hoopis teistsugune kui tavalistel õhtutel.
Meie kodus oli bojaar.
Ema oli pärast pikka kodus püsimist sõbrannadega välja läinud. Kaua võib! Pärnu sadama suuremate laevade kai ääres — seal, kus seisis ka naabriplika Merle isa laev Rand 2 — oli sildunud üks Põhja-Jäämere alus, mille nimi oli Vitali Nikitin või midagi sellist.
Oleg oli selle laeva kapten. Ta oli oma meeskonna Pärnu restorani viinud. Vaevalt ta kellelegi midagi taskusse pidi poetama. Ta viis meeskonna üle merede, riigipiiride ja valis restorani kõige ilusama naise. Tantsis, prassis ja priiskas ning oli nüüd keset ööd meie kodus.
Ma avasin vaikselt magamistoa ukse, sest meie neitsitorni vaikellu oli tunginud midagi, mida seal kunagi varem olnud polnud. Võõras rahvas. Võõra rahva parimaid poegi. Kapten. Ta kõrgus meie esikus, ilus nagu vene vägilased ikka. Hõbedaste oimude ja tohutult laiade õlgadega.
Vaatasin magamistoa ukselt teda alt üles, pikuti-laiuti, ja kasutasin esimest korda elus oma vene keele oskust.
“Dabroo požaalovatj!”
Veidi vintis bojaar ehmatas end ohvitseri hoiakusse. Kuni ema lauakese kattis — maksapasteedi, kilude ja musta kalamarjaga! –, arendasin kaugsõidulaeva kapteniga sujuvat vestlust. Tal oli sirge nina, sarnakas nägu, tumehallid silmad ja väike nõtke elegantne pepu, nagu mõne tunni pärast kempsu hiilides silmanurgapilguga nägin.
Mu ema oli temaga väga kiiresti ja jõuliselt õnnelik ära, sest kusagil Venemaal oli bojaaril oma Nadežda. Miks inimesed üksteisega niimoodi teevad?
Akrobaat, kes meie majapidamisse mõne aasta pärast ilmus, oli esimene mees peale onu Endli, kes tohtis mööblit ümber tõsta. Ta tõstis mööblit ümber sellepärast, et tal oli vaja mahtuda trenni ja joogat tegema. Kui meie mööbel oli tavaliselt täpselt vaibamustri järgi paigas, siis korraga oli see seal, kus sobis akrobaadile. Akrobaat õpetas emale joogat. Akrobaat teadis iga asja poolt- ja vastupunkte inimese kehal.
Akrobaat viis ema turneele läbi Venemaa. Turnee nael, kese ja täht oli Juri Antonov.
Vene estraadilauljal ja heliloojal Juri Antonovil olid peened näojooned ja poolpikad heledad juuksed. Mulle seostus ta Staliniga. Sest ta oli vene aristokraat. Suurvenelane. Mitte mõni Leontjev või Magomajev. Tema õhuline muusika ja sünniomane elegants oli otsekui mälestusmärk hävitatud rahvusele. Juudid ja mustlased olid harjunud genotsiidist ja koonduslaagritest rääkima. Ameerika Häält kuulavad ja sosinal „Ai tsihh, ai tsahh, ai velled“ laulvad eestlased lugesid salaja kokku oma rindel ja metsas langenud ning võõrsile pagenud rahvuskaaslasi. Aga venelased ise?
“Kui sa tahad näha tõelist venelast, vaata Antonovit,” õpetas mu vanaema. “Stalin pidas eriti vajalikuks just sellised aristokraatlikud valget verd härrasvenelased ja tsaarivõsud tappa, sest neid polnud võimalik allutada ega maoli suruda. Suurvene hiilgusest on järel õnnetumad varemed, kui ühegi teise rahvusega on juhtunud. Vaata neid mongolinägudega tiblasid, kes meil siin trammis sõidavad — need ei ole venelased. Need on Tšingis-khaani järeltulijad, mongoli-tatari ikke vesivõsud. Rändrotid. Rahvuse ja isamaata olendid.”
Vanaema ütles mulle, et õigupoolest peaks mu ema tegema nüüd ühe terve-mõistuse-käigu ja akrobaadiga semmimise asemel hoopis Antonoviga lapse tegema. See oleks eestlastele suur kingitus, kui eestlanna nii andeka ja aadelliku tsaarivõsuga lapse saaks.
Aga ema sai kusagil pära-Ukrainas raju kõhutõve. Ta keeldus joogast, nõudis tsiviliseeritud arstiabi ja armastus sai otsa. Nagu alati. Alati …
Kati Murutar „Projektilaps Pärnust“
200 lk, Kirjastus Petrone Print, 2011
