Hannes Hermaküla mõtisklus: Paarisuhtes, kuid üksinda...
Äsja sai meid maailmas seitse miljardit. Järjepideva urbaniseerumise veider tulemus on see, et oma Lasnamäe-naabrit tuntakse vähem kui vanasti kõrvaltalude elanikke. Ameerikas elades läksin köögist garaaži, istusin autosse, maja ees lasin ukse puldist kinni ja sõitsin tööle. Õhtul koju jõudes samamoodi ja naaber jäigi nägemata.
Jääb mulje, et tänapäeva üha individualistlikumaks muutuv elustiil ei soosi suhtlemist teise inimesega. Seesama individuaalsus hiilib tasapisi ka paarisuhtesse. Teineteise elus osalemise asemel osaletakse hoopis kolmandate inimeste eludes. See on mugav.
Üksinda teleekraani ees istudes oleme meie peremehed ja kõik tantsivad meie pilli järgi. Kui tahan, vahetan kanalit. Elu mu silme ees käib, aga mul ei ole vastutust selles aktiivselt osaleda ja kui asi läheb keeruliseks või igavaks, vaatan midagi muud. Kahekesi koos olles peab aga teise inimesega arvestama. Teda ei saa kuidagi välja lülitada ega temas kanalit meelepärasemaks vahetada.
Olin ise värskelt abiellunud, kui sain mõtteainet õppejõu tsiteeritud luuletusest, mille oli kirjutanud üks naine. Luuletus rääkis üksindusest ja vajakajäämistest, mida naine oma suhtes tundis. Tema suurim vaenlane oli televiisor, kuna see röövis aja ja suhte, mida naine oma mehelt igatses.
Mees tuli töölt, vajus tugitooli, sukeldus tundideks telemaailma ja juba oligi aeg magama minna. Nii päevast päeva. Võiks ju öelda, et on ikka siga mees, aga suhtes on kaks poolt ja pole eriti arukas langetada kiiret kohtuotsust. Samamoodi võis oma tunnetega üksi olla ja end pere keskel üksikuna tunda ka mees. Nii, nagu see on paljude inimeste puhul.
Siinkohal meenuvad vägisi Seali laulusõnad „It’s the loneliness that’s the killer.” (üksindus on see, mis tapab).
Paljud loomadki ei suuda ellu jääda, kui ei ela karjas. Isegi hundid meie metsades vajavad üksteist, rääkimata luikedest, kes on nii kiindunud oma kaasasse, et mõni neist kukutab pärast kaaslase hukku end surnuks.
Inimese kohta öeldakse „looduse kroon“ ja seesama looduse kõrgeim vorm on loodud sotsiaalseks olendiks, kes enamjaolt teiseta hakkama ei saa.
Inglise preestrist poeet John Donne on öelnud, et „No man is an island” (mitte keegi meist ei ole saar). Keegi meist ei ole üksi eksisteeriv teistest sõltumatu olend. Me oleme suure ahela üks osa ja kui kellelegi lüüakse hingekella, siis lüüakse seda ka meile. Kui keegi sureb, sureb ka osake meist. Kui meie kaasat häirib või kurvastab miski, millest ta rääkida ei saa, siis see mõjutab ka meid.
Seesama rääkimatuse tunne tekitab tihti üksildust, sest sõbrannale, töökaaslasele või psühhiaatrile rääkides ei ole seda võimalik lahendada. Võib-olla saab väikest leevendust, aga lahendada saab siiski neid omavahelisi asju vaid kaaslasega rääkides. Ainult temal on see võti, mis paarisuhte üksildusekambri avab.
