PIHTIMUS: aasta on möödas, kuid ma pole ikka veel lahkuminekust üle saanud
Olin Kaarliga koos kaks aastat. Mu elu esimene tõeline pärissuhe. Hakkasime koos elama ja kõik kulges hästi. Siis aga hakkasime rohkem tülitsema ja viimaks otsustasime, et aitab küll. Mõlemapoolne otsus. Ma ise olin veel see, kes teatas: ma ei jõua enam, me otsime mõlemaid põhjuseid, et lõputult vaielda.
Vallalise elu nukrad rõõmud
See oli aastake tagasi jaanuaris. Otsisime mõlemad oma elamise ja sõpradeks ei jäänud. Otsustasin ise, et mõistlik on kõik suhted katkestada. Sõprade ees rääkisin uhkelt, et nüüd hakkab mul vallalise noore karjäärinaise elu! Ja hakkaski, teen palju tööd, leian rohkem aega sõprade jaoks. Mõni tuttav on veel öelnud, et kadestab, et suutsin nii kiiresti pikast suhtest üle saada.
Tõesti! Ma sain nii üle, et isegi tänavu jõulude aegu istusin üksi kodus, vahtisin paari totrat romantilist komöödiat ja mõtlesin, et mina olengi Bridget Jonesi noorem versioon. Muidugi pidin minema veel ka Facebooki ja piiluma eksmehe kontot (kustutasin ta sõbralistist ammu, kuid see ei keela ju nii-öelda jälitustegevust). Jõin veel üksi veini ja mõtlesin, et peaks kaks kassi võtma. Või pigem kolm. Kui hale võib olla?
Samuti pole mul selle aasta jooksul olnud ühtegi veidigi tõsisemat liini mõne mehega. Ma ei väida, et olen tsölibaadis elanud, paar tutvust on olnud, kuid need on takerdunud. Ma ei ole suutnud ise tunnetega vastata. Ma isegi kardan end jälle siduda. Kardan justkui ette, et kõik suhted ongi määratud purunema.
Mis ma ikkagi valesti tegin?
Ja mõtted liiguvad alatasa ikka Kaarli juurde. Kui oleksin käitunud sellises olukorras teisiti? Äkki ma ei mõistnud ise ka toona, et teda tegelikult armastasin?
Silmast-silma olen tegelikult näinud teda lahkumineku järel vaid paar korda. Viimati ühel peol, kus suutsin teha vaid kurja nägu ja nina püsti nähvata: tere, kuidas läheb siis kah?
Loodan, et aastast põdemisest ei kasva kahte aastat, sest eluga peab edasi minema. Loota ju võib. Ma ei tahaks jäädagi Bridget Jonesiks, kes meeleheitehoos röögib: „I can’t leave if leaving is without you…”
