Tudengiblogi: 3. päev — kas me vajame kitsa silmaringiga tudengeid, kes tunnevad vaid oma erialatermineid?
Tuleb tunnistada, et tudengina tunnen väga puudust kooliaja kohtuslikest kehalise kasvatuse tundidest. Aga tudeng, mida sa teed, trennid on kallid ja talvel väga ümber maja joosta pole just ka kõige mõistlikum variant. Soojal ajal on lihtne — ketsid kapist välja ja jooksma. Talvel aga murra muudkui pead, kuidas ikkagi end vähegi liigutada. Talisport talispordiks, isikliku varustuse puudumisel lõppude lõpuks ikkagi kõik maksab.
Ent kui paljud tudengid teavad seda, et enamik spordihalle, vähemalt siin Ülikoolilinnas, pakub tudengitele tasuta kergejõustikuhalli kasutamise võimalust teatud kellaaegadel? Vaja läheb vaid leidlikkust, uudishimu, kavalust ja pealehakkamist.
Ma ei tea, kui paljud teist tegelikult teavad, et tudengi päevakava pole päris see, mis ta põhikooli- ja gümnaasiumiajal oli. Tihti hommikul kodust kella kaheksasesse või kümnesesse loengusse läinuna jõuab koju tagasi alles õhtul kuue või isegi kaheksa paiku (jah, õhtused kuuest kaheksani loengud on üsna tavaline nähtus). Ja täna on üks selline päev. Nii et selline päev kodust kaasa võetud võileiva ja vee peal ära elada oleks üsna võimatu.
Tõsi, parem üks vorstivõileib kui täiesti tühi kõht, sest tihtipeale kulub potentsiaalne lõunaaeg kahe loenguhoone vahelise vahemaa läbimiseks. Õnneks sellistel puhkudel päris nälga ei jää, appi tulevad arvukad burksiputkad ja kiirsööklad. Säärane lõuna viib aga tagasi esimese punkti, trenni juurde.
Koduseid ülesandeid hakkab ka õnneks juba kuhjuma, loengukava läheb tihedamaks, lisandunud on mitmeid neljatunniseid loenguid ja praktikume. Nüüd jääb üle lihtsalt aega mõistlikult planeerida, mis on tudengielu puhul vaat et kõige olulisem. Õppimiseks jäävad enamasti kahjuks vaid ööd (kui kell kaheksa õhtul loengust koju laekuda), aga kuhugi vahele tuleb mahutada ka balansseeriv kooliväline tegevus.
Ega ilmaasjata vanemad-targemad räägi, et tudengipõlv on parim aeg elust. Seega olen veendunud, et see on see aeg, kus ERINEVATE kogemuste kogumine peaks olema erialaste teadmiste omandamise kõrval prioriteet number kaks. Eesti ei vaja kitsa silmaringiga majandus- ja humanitaartegelasi, kelle teadmised piirduvad vaid oma erialaste terminitega. Tõsi, säärasel juhul võib huvide ampluaa lõhki minna, ent nagu ma olen korduvalt maininud — tähtis on leida tasakaal.
