Õpetajatega sain väga hästi läbi, kodused tööd olid alati tehtud ja tunnis panin ka hästi tähele. Minu füüsika õpetajaks oli noor kena välimusega 26-aastane noormees nimega Hannes (nimi muudetud), kes läks tüdrukutele muidugi väga hästi peale. Tundides alati tüdrukud itsitasid ja püüdsid tähelepanu saada. Kuna mul see aine hästi ei läinud pidin tihti peale tunde tema juures õppimas käima. Tol ajal tegin kõik selleks et lõpuklass neljade viitega lõpetada, eriti füüsika, sest plaan oli minna fotograafiat õppima pärast keskkooli.

Järeleaitamistundidest oli kasu

Niisiis käisin kaks korda nädalas õpetaja klassis ülesandeid lahendamas ja abi saamas. Õpetaja oli väga vastutulelik. Seal oli ka teisi õpilasi minuga koos, aga pigem sellised kes tegid 15 minutiga oma asjad ära, et minema saaks. Seega jäin mina pea alati sinna koos õpetajaga. Mida rohkem ma seal käisin, seda rohkem hakkasin Hannesega vabamalt suhtlema, tema muidugi minuga ka.

Möödas oli vist paar kuud, kui mu üks sõbrannadest minu juurde tuli ja küsis mis teema mul selle füsa õpsiga on. Mina vaatasin muidugi pika näoga otsa ja ei osanud midagi vastata. Küsisin siis, et mis olema peaks. Tema vastu, et me saame nagu LIIGA hästi läbi ja et miks õpetaja mind igas tunnis tahvli ette kutsub. Enda arust saime me täpselt nii läbi nagu üks õpetaja ja õpilane ikka. Võib-olla “Tere” ja “Head-aega” asemel ütlesime tšau ja viskasime vahest nalja. Tahvli ette kutsumist põhjendasin muidugi sellega, et õpetaja ju teab, et mul on raskusi ja mina tean, et tahvli ees saab asjad palju paremini selgeks.

Raju reedeõhtu pubis...koos õpetajaga!

Ühel nädalavahetusel kutsus sõbranna mind kodu lähedal olevasse pubisse. Enne minekut võtsime minu juures paar napsu ja läksime siis. Pubisse jõudes olime üpriski vindised juba, võtsime sealt veel paar siidrit. Õhtu oli raju, tantsisime ja suhtlesime palju. Mingil hetkel istusin  üksinda ja keegi koputas õlale. See oli minu füüsika õpetaja Hannes. Küsis naljaga, et miks ma kodus füüsikat ei õpi. Paari päeva pärast oli nimelt kontrolltöö. Mina vastu, et puhkama peab ka ikka. Õpetaja vastu, et õigus, aga ehk tantsime siis.

Kuna olin päris heas meeleolus, ei mõelnud ma hetkekski, et oleks kuidagi imelik oma õpetajaga pidu panna. Sellele hakkasin mõtlema siis, kui esmaspäeval kooli läksin ja enamus klassikaaslasi mind eirasid. Sain nende kõigiga väga hästi läbi ja väga võõras tunne oli, kui sõna otseses mõttes nähvati vastu ja ei räägitud minuga. Muidugi sain ma kohe aru ka, milles asi. Kuid asjad olid minu arvamusest palju hullemad. Nimelt hakkasid liikuma jutud, et ma olevat oma õpetajaga maganud nädalavahetusel.

Õpetaja: teeskleme, et midagi pole olnud. Ütleme, et me ei maganud tol õhtul!

Selle peale sain ma tulivihaseks ja otsisin oma õpetaja kohe üles ning palusin ta vaiksesse kohta rääkima. Ka tema oli kuulnud neid jutte. Tema siis ütles mulle, et teeskleme, et midagi pole olnud ja eirame seda. Mina olin šokis — mida me teeskleme? Ma olin hämmingus, kui ta ütles, et me tõepoolest magasime. Nimelt olime me läinud öösel tema juurde, tegelikult tahtis ta mind koju tuua, aga asjad läksid hoopiski nii. Me rääkisime tol õhtul palju ja tema ütles mulle, et kui tore tüdruk ma olen ja kui täiskasvanud jne. Ühesõnaga, ma meeldisin oma füüsika õpetajale. Olin kõigest kaheksateistaastane! Mina ei mäletanud sellest midagi. Kuidas ma saakski. Mäletasin seda, et me tantsisime päris mitu head tundi, aga et tema mind koju plaanis viia, veel vähem enda juurde...ja jutud, mida me tol õhtul rääkisime... Kui ma seda tema suust kuulsin, jalutasin ma lihtsalt minema. Ma lihtsalt ei uskunud tema sõnu!

Võtsin oma sõbrannaga ühendust ja tema ütles, et tema nägi meid ainult tantsimas, aga ta läks ka varem koju kui mina. Järgnevatel nädalatel ma kooli ei läinud. Võtsin kolm nädalat hiljem koolist paberid välja. Kirjutasin end teise kooli ja lõpetasin selle heade tulemustega.

Ootamatu taaskohtumine bussis viis lõpuks abieluni

Kaks aastat hiljem kohtasin oma kunagist füüsikaõpetajat bussis. Ta tuli mu juurde ja kuna me polnud peale seda vestlust, kus ma teada sain, et magasin temaga, rääkinud, siis küsis ta kuidas mul läinud on. Ta palus vabandust ja tal oli kahju, et nii läks. Meie suurt saladust välja ei tulnud, aga mina jäin selle draama tõttu mõnest väga heast sõbrannast ja sõbrast ilma. Ka tema ei töötanud selles koolis enam ja ta tegeles nüüd oma firmaga. Mina olin siis 21-aastane.

Bussis rääkisime tollest insidendist ja tunnistasin, et ka tema oli väga meeldiv inimene. Jagasime oma numbreid ja käisime kaks aastat, kui ta mu 23-ndaks sünnipäevaks mulle abieluettepaneku tegi. Nüüd oleme kolm aastat abielus olnud ja väga õnnelikud. Naerame vahest siiani selle juhtumi üle. Eriti meeldib talle nalja teha selle üle, et ma füüsikat ei osanud, aga ta ütleb siiani, et on väga tänulik selle eest. Ning kirss vahukoore peal on meie 1-aastane tütar.

Ei tea, kus või kellega oleks ma siis,  kui Hannest to päeval bussis poleks olnud. Igatahes olen ma väga tänulik, et saatus meid uuesti kokku viis.

Tänuks avameelse lugejakirja eest kingib Naistekas Janele Evelin Kivimaa raamatu "Armunäljaste Festival" kirjastuselt Menu ning 3-in-1 näomaski-koorija-värskendaja + taastava ja tasakaalustava anti-spot geeli Amwaylt.

Kirjuta Sinagi meile oma kogemustest ning võida toredaid auhindu!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid