Miks siis naised ikkagi näägutavad? Naine selgitab!
PSÜHHOLOOGIA SINULE: Mõned kuud tagasi ilmus ajakirjas artikkel „Miks naised tänitavad?“ arutlusena läbi mehe pilgu. Mida aga arvavad mehe kallal tänitamise põhjuste kohta naised ise, kirjutab Anneli Kikkas.
Mis on siis ikkagi põhjus, miks naine hakkab ühel hetkel n-ö käske jagama ja suhtleb oma mehega vinguval kõnetoonil? Olen seda teemat uurinud, sest see tundub intrigeeriv ja väga tugeva mõjuga suhete käekäigule.
Naised üldiselt ei armasta niisama näägutada. Kui olukord seda nõuab, siis nad proovivad erinevaid stiile kasutades suunata meest teatud asju tegema-täitma-tahtma. Mehe kõrvadele kõlab see ühel hetkel nõuandena ning teisel hetkel näägutamisena — rohkem selle järgi, milline on parajasti nende enda tuju. Seetõttu saab suhtlemisest tüütu tänitamine sel hetkel, kui mees seda nii kuulma hakkab.
Ühed arvavad, et naine hakkab väljendama rahulolematust siis, kui tal jääb puudu armastusetundest ning ta püüab sellega endale tähelepanu tõmmata. Teised arvavad, et ju on naisel liiga vähe sõnaõigust ja ta püüab näägutamise abil oma sõnumit meheni viia.
Mõnikord on naise ootused mehele mingil põhjusel liiga kõrged — mees on ehk ise oma käitumisega suhte alguses näidanud üht nägu, kuid suhte arenedes muutunud laisaks. Mõni naine on aga öelnud, et tema käitumisstiil ongi nii jõuline, et ta ei oska teisiti — pole põhjust kodus armsat kiisut mängida, kui asjad pole korras.
Igal juhul on fakt see, et virisemise põhjustab kindlasti näägutaja rahulolematus mingi olukorraga. Kuid pahandavaks pooleks ei pea alati sugugi naine olema — mehed on täpselt sama osavad sõnameistrid. Kuid nemad viljelevad teistsugust stiili, enamasti lihtsalt näägutamise lühendatud vormi. Kui midagi ei meeldi, siis ütlevad nad selle välja lühidalt ja konkreetselt, kasutades sõltuvalt kasvatusest, isikutüübist ja omavahelise suhte kvaliteedist erinevaid väljendeid. Naine seevastu püüab konkreetsuse asemel näägutades ka selgitada, miks mingi asi ikkagi on vaja korda saada. Mehed põhjendama ei kipu.
Liialdamata võib väita, et on tõepoolest inimesi, kes kipuvad teise inimese kallal rohkem „võtma“ ega jõua sellega enamasti kuhugi. Naiste seas leidub ehk pisut vähem neid, kes suudavad olukorda analüüsida ja seeläbi „õiget strateegiat“ kasutades eesmärkidele lähemale jõuda.
Aga ikkagi — miks? Üks põhjus on emotsionaalsus. Kui mees ei raatsi oma energiat tänitamisele raisata ja peab targemaks tagaplaanile tõmbuda, siis naine tunneb end tähtsusetu täpina olukorras, kus teda ei kuulata või ei võeta tema poolt öeldut tõsiselt. Mida naine seepeale teeb? See sõltub isiksusest — kes hakkab asja lahendama jõuliselt, kes tõmbub endasse ja kõige hullem variant — kes lööb käega, sest on tunded juba kaotanud.
Teine põhjus — naine on ju oma olemuselt loodud hoidma oma perekonda ja kodu ning neile on enamasti kaasa antud tugevam empaatiavõime. Ehk seetõttu ootabki ta mehelt vastu sarnast tunnetust? Naine soovib, et mees ka teda hoiaks, nagu naine seda mehega teeb — kohtleks nagu võrdset partnerit ja küsiks, kuidas päev läks… Ikka võib tekkida olukord, kus üks pool on väsinud ega jaksa kogu aeg ka oma kaaslase jaoks „vormis olla“. Seda mõistmist ehk naised mehelt ootavadki. Ja seda, et mees näeks oma naist kui naist, mitte kui kolleegi, kes temaga juhuslikult samas korteris või majas elab.
Ei saa eitada, et asi on vastastikune, sestap kaks soovitust:
1. Naised, enne oma kalli mehega nõudlikul toonil tänitama asumist esitage endale üks lihtne küsimus:„Kas ma tahaksin olla minu moodi käituva naise mees?“
2. Mehed — naine tahab olla hea –, uskuge seda! Andke neile selleks vaid võimalusi ning ärge kuritarvitage tema headust. Sest hea saab ikka jõudu headusest. Tuletan veel kord meelde siitsamast ajakirjast kunagi loetud lauset: naine on täpselt nii hea, kui hea on tema mees!
