Appi! Naabri laste mürgeldamine kõrvalkorteris ei lase mul elada!
Pealtnäha tundub täiesti normaalne pere olevat — ema, isa, kaks last. Ema ja isa sõidavad ilusate autodega ja jalutavad käest kinni hoides trepist alla, lapsed on hästi riides ning ütlevad alati tere. Kuid niipea, kui koduuks nende taga sulgunud on, muutub kõik.
Lapsed jooksevad õhtu läbi ühest toast teise, loobivad klotse ja autosid, mis kõva mürtsuga maha kukuvad. Mõnikord sõidavad nad autodega mööda paljast põrandat nii, et see jäle kriiksuv autorataste hääl kostab ka minuni. Teinekord korraldavad nad hüppevõistlusi ning hüppavad diivanilt, laualt, toolidelt või voodist põrandale — ausõna, mul on oma laelambi pärast juba väga suur mure!
Mõnikord käivad neil ka külalised, mis tähendab, et ülevalt kostev lärm ja tramburai korrutatakse kolme või neljaga. Kui näen autotäit lapsi meie trepikotta sisenemas, lähen pigem kodust minema, sest selle lärmi sees ei kuule ma isegi enda mõtteid.
Kui need musirullid läheksid magama kl 9-10, nagu minu meelest oleks nii väikeste laste puhul viimane aeg, suudaks ma olukorraga leppida. Saaksin siis veel paar tundi õhtul rahulikult raamatut lugeda ilma, et peaks kartma lae sisse kukkumist või lambi purunemist. Aga need tibukesed uinuvad hiljem kui mina, umbes südaöö paiku!
Olen nii laste kui nende vanematega üritanud rahulikult rääkida. Selgitasin, et ma vajan pärast rasket tööpäeva puhkust ning paremat kohta kui oma kodu selleks ju ei ole. Palusin neil vähe vaiksemalt võtta, hüppe- ja jooksuvõistlused õue jätta, kuid võite ju isegi arvata, mis sellest vestlusest sai. Mind süüdistati lastevihkamises, soovitati närvide rahustuseks sanatooriumisse sõita ning kui üldse ei meeldi nendega samas majas elada, siis hoopis ära kolida. Nemad oma lapsi paigale ei sunni, lastel peab olema lapsepõlv, neil peab olema lõbus ning mäng ongi väikeste inimeste töö, teatati ülbelt.
Minu elu on need väikesed põngerjad ju ära rikkunud. Pole ühtegi seadust, mis mind kaitseks ning ütleks, et lapsed ei tohi oma kodus joosta. Vanemad mind ei kuula ja oma tupsununnukesi ei keela. Kas mul jääbki üle vaid vait olla ja edasi kannatada või minema kolida?
