20aastane Juta: klassis kutsuti mind jotaks või Jänku-Jutaks

Nüüd on saabunud aeg, mil paljud vanamoodsad nimed on taas populaarsed (Johannes, Adele jms), kuid mind see ei lohuta. Tere, mina olen Juta! Ma olen 20 aastat vana ja vihkan oma nime.

Kuigi see on mu enda nimi, seostub see mulle ikka Jänku-Jutaga ja mõne kurja vanatädiga. Kui nüüd meenutama hakkan, lapsepõlves elaski mu kõrvaltrepikojas üks Juta. Ta elas esimesel korrusel ja kui lapsed õues liiga kõvasti „uka-uka, mina prii karjusid“, tuli ta akna peale ja röökis kähiseval häälel, et kõik vait jääks. Selline tore nimekaim.

Ma olen sündinud 1992. aastal, kui populaarsed olid juba teistsugused uuemad nimed. Minu puhul see ei lugenud. Mu vanavanaema oli Juta ja leiti, et minagi võiks selle nime saada. Mu emale oli meeldinud lapsepõlves ka „Mõmmi aabitsa“ Jänku-Juta.
Lasteaias ja algklassides mõnitati mind mu nime põhjal. 90ndate lõpus hakkas ETV taas näitama seda kunagist „Mõmmi aabitsa“ telesarja. „Jänku-Juta, Jänku-Juta, näita hambaid,“ karjuti mulle järele. See ei olnud naljakas. Ma hakkasin nutma, seepeale irvitati veel rohkem.

Algklassides võtsid koolivennad ühe lühema variandi. Mis sõna küll meenutab mu nime? Pole väga raske matemaatiline ülesanne, vastus on jota. Just, parm põhimõtteliselt. Minu uueks nimeks sai jota. Seda hüüti nii palju, et kord ajas isegi eesti keele õpetaja sassi ja kutsus tahvli ette vastama jota. Ta palus kohe vabandust, kuid klass sai veelgi naerda.

Vanemates klassides õnneks see nime teema kadus ära.

Aga õnnelik pole ma nüüdki. Räägitakse nendest koledatest nimedest, mis pandi 90ndate alguses, kuid ma pigem võtaks mõne neist. Oleks vähemasti teiste moodi. Mu noorem vend on näiteks Kevin („Üksinda kodus“ järgi), see on igati mõistlik nimi. Ja rahvusvaheline! Ka tüdrukute puhul on normaalseid nimesid.
Tuleb ka aru saada, et igal ajal on omad trendid. Juta ei ole lahe olla, päriselt.