“Normaalne on vahel sõbrannat aidata ja see niisama aitamine võiks olla siis tõesti harva ja erandjuhtudel, paar-kolm korda aastas. Kui tahetakse abi kolm korda kuus, siis peaks sõbranna ise teisele samaga vastama, ehk ka tema last vastu hoidma. Kui iga nädal tahetakse korra, siis peaks see olema tasuline.” -Kiina

“Meil võttis naabrinaine mingil ajal sellise kombe, et sõna otseses mõttes viskas omad lapsed ukse vahelt sisse ja ise läks tšillima. Lapsed polnud küll väikesed, kuid olid väga lärmakad ja aktiivsed ja kui ikka oled ise juba magama sättimas ja visatakse ukse vahelt reedel õhtu 2 mürajat sisse, siis ei tule magamisest midagi välja. Koju tagasi saata ka ei saa, sest lastele ei jäetud võtit. Mis nad siis teevad, vaatavad telekat, nii kaua kui sealt midagi tulemas on või trügivad arvutisse, kui ise olen magama jäänud — lõpuks sai paroolid peale pandud.

Aga asi sai ära lõpetatud siis, kui ta ka oma sugulaste last, kes talle külla tuli, hakkas meile suruma ja laps ise ka oli ülbe, et tema on mul aga külaline ja ei pea minu ja mu lastega koos marju korjama hakkama.
Sai siis lihtsalt välisuks lukku pandud ja käisime ise tagaukse kaudu läbi aia.” -naabrinaine

“Lapsehoidja on amet. Kui ise ei taha oma lastega tegelega või ei kõlba neid kaasa võtta, siis võta lapsehoidja… teine asi kui kaks peret — sina mulle, mina sulle — ja lapsed saavad koos mängida! Kõigil hea!

Ja siis veel küsitakse, miks väikeste lastega emasid ei soosita? Sest nad teevad lapsi, aga tahavad elada edasi nii nagu teisedki, kellel väikesi lapsi pole, ja ajavad oma “koormat” teiste peale. Oma laps — oma mure” -muideks

“Oleneb sõbrannast, kelle last hoida. Kui sõbranna soovib arsti juurde minna või peab ootamatult tööle minema, siis ikka hoian. Kui sõbranna soovib šoppamas käia, pidutseda jne, siis keeldun. On ikka endal ka tähtsaid asju teha, ei pea selleks enda aega kulutama, et teisel lahe olla oleks. Selleks peaks ikka hoidja võtma, kui pidevalt tahaks kuskil käia.” -Naabrinna

“Jah… teema otse kümnesse… just oli probleemiks minu peres see, et ma hoian oma sõbranna lapsi, kui tema ringi tšillib, klubides käib, šoppamas, solaariumis, kohvikutes… ise ma seda muidugi tähele ei pannud.. KUI TIHTI see tal tegelikult oli — tegelikult oli iga päev tal mu abi vaja… Hea inimene, hea südamega nagu ma olen, viskasin oma asjad nurka ja jooksin tema poole… Päevani mil minu mees mulle seda ette heitis, et tema jaoks pole mul enam aega, kodust on mul ükskõik, minu mured on viimased asjad jne. Nüüd aitan teda vaid siis, kui seda tal tegelikult vaja on, näiteks et arsti juurde minna vms… Ma arvan, et sõbranna juurde kohvi jooma saab ka koos lapsega minna, või mis? Ei ole vaja veeta nädalalõppu ainult koos oma mehega, ka lapsed võib spaasse kaasa vötta? Kui laps oma ellu planeerida, siis ei tohiks teda mitte mingil juhul oma tavapärastest plaanidest välja jätta… Lapsega saab ju samuti spaasse minna, kallid emmed.” -L.S.