Milvist: kas eestlastel huumorimeelt üldse enam pole?

Eestlane on tõsine ja töökas, naljalt närvi ei lähe ja enesevalitsust ei kaota. Hindab perekonda, sõpru ja head huumorit. Või kas ikka hindab? Viimasel ajal jututeemaks olnud „Õige eestlase konkurss” on kirgi kütnud oma kuu aega. Kas enam ei osata isegi head nalja ära tunda?

Tundub, et midagi on paigast ära ehteestlasliku huumorimeelega. Aastaid tagasi „Rehepappi” lugedes või „Eesti matust” vaadates tabas meid kõiki lõbus äratundmine, et „vot sellised me eestlased tõesti oleme”. Aja möödudes on aga millegipärast tundlikkus erinevate teemade suhtes süvenenud. Kas liigne kriitilisus on järjekordne majanduskriisi tulemus? Naljad joodikust meest pidavast Saare naisest on ebaõiglased, ajavad enamikel naistel vihast juuksed kuklas püsti. Ropendavad tibid on kohatud. Rullnokad on ajast ja arust ning võivad noortele valet eeskuju anda. Kelle või mille üle siis veel nalja teha? Parem juba igapäeva elu ja „tüüpilist eestlast” naeruvääristada kui mõttetuid kuulsusi pilada. Neist on meil kõigil juba ammu kõrini.

Väljamõeldud tegelane Milvi, kes hea meelega meest peab, on paljudel pinnuks silmas. Jah, me kõik tunneme kedagi, kel joodikust mees kodus. Mul endalgi on kogemusi, kui kallim joomisest rohkem huvitus kui minust. Mis siis? Reaalne elu ongi parim inspiratsiooniallikas. Huumor polegi mõeldud harimiseks või eeskujuks olemiseks. Nali on mõeldud, et tõsisesse ja karmi igapäevaellu natukenegi lohutust, unustust ning vaheldust tuua.

Elan ise võõrsil ning pea iga päev kuulen, et „kuule, eestlane, sa võtad ikka kõike liiga tõsiselt”. Jah, võtan küll, ei vaidlegi vastu. Elu on tõsine ja nii ma sellesse ka suhtun. Samas tunnen ära hea nalja ja musta huumorit lausa jumaldan. Kelle üle siis veel nalja heita, kui mitte iseenda?