Aigi Vahing: kehaga seotud stressist vabastab eneseleidmine!
Tihtipeale arvatakse, et toitumishäired on üks tänapäeva lääne ühiskonna ärahellitatud noorte pseudoprobleem. Või siis, et meil Eestis seda eriti ei esine. Mis on aga tegelik seis selle teemaga?
Tegelik seis on see, et väga paljud inimesed on sõltuvuses suhkrust ja ülesöömisest. Sõltub nende mentaal-emotsionaalsest tegelikkusest, kas nad söövad üle vahel ja natuke, või palju ja iga päev. Nagu iga sõltuvuse allakäiguspiraalil on siingi esimene ja viimane spiraali keerd. Esimene keerd võib olla see, et ma ei suuda öelda “ei” mõnusale koogitükile, olgugi, et kõht on täis ning keha ei soovi rohkem toitu. See ei pruugi kusagile areneda. Kuid võib areneda viimase keeruni — surmani. Eestisse on tekkinud minu äraoldud 7 aasta jooksul muide väga palju ülekaalulisi inimesi, avastasin naasedes.
Surm kahvli läbi on aeglasem kui läbi uimastite üledoosi vms; kompulsiivse ülesööja surma põhjuseks märgitakse tavaliselt mõni füüsiline haigus. Buliimikud surevad ka seiskuva südame tagajärjel ja anoreksikud näljutavad end surnuks. On ka enesetappe. Kuna suhkur on ka alkoholisõltuvuse baasaine, asuvad nii mõnedki kainenenud alkohoolikud suhkrutoodete kallale, nii ei tea see haigus tegelikult ei vanuse ega soopiire. Ameerikast mäletan statistikat, (mis võib olla universaalne?), et 20% söögisõltlastest on mehed, ülejäänud naised. Puutusin nendega paranedes kokku, keskmine vanus oli inimese keskmine vanus, nii et liialt noorte probleem see kindlasti ei ole. See lihtsalt algab üha nooremalt. Tean lapsi, kes on juba püstihädas probleemsed oma dieedi-õgimise-keha-obsessiooni-näljutamise tsüklites. Alkohoolikute hulgas on vastupidi: 20% on naised. Mõlemil juhul on need protsendid ühtlustumas, st on üha enam nais-alkohoolikuid ning mees-söögisõltlasi. Kõige levinum on komplusiivne ülesöömine, veidi äärmuslikumad juhud on anoreksia, buliimia, trenni-buliimia, st treenimise teel toidukoguste väljutamine. Mõni “treenib” 24h jõusaalis ööläbi — tulemuseks luumurrud, lihaste rebenimine jms hädad.
Elame kehakultuse ajastul: massimeedia räägib ja näitab meile, et heaks ja edukaks eluks on oluline olla ilus ja noor ja väga sale ja tselluliidivaba. Kuidas oma kehaga rahul olla kui oled priskem ja kurvikam naine, kui samal ajal igalt poolt “size zero” modellid vastu vaatavad? Kuidas pidevast kehaga seotud stressist vabaneda?
Selleks, et kehaga seotud stressist vabaneda on vaja leida — vabandan kui see kõlab lihtsustatult, aga iseennast. Iseenda mitte teadmine, ära unustamine, mitte tundmine, aimutu olemine, teeb inimese altiks sellisele deemonile nagu võrdlemine. Võrdlemine võrdub meeleheitega. Kui vabaneda tendentsist ennast kogu aeg kellegagi võrrelda, vabaneb ka sellest stressist. Minul oli nii — seni kuni ma ennast ei teadnud, ajasin end kaikaga kõikvõimalikke selliseid tegevusi tegema, et vastata jumala eest standarditele, st olla neist igaks juhuks ka veidi ees. Võistlemine, eks. Nüüd ma tean isennast ega tunne enam vajadust seda teha.
Võrdlemise deemon külastab ikka — vahel päris tihedasti, kuid nüüd ma tean, mida tuleb teha, et sellest vabaneda. Tuleb saada aru, mis toimub. See käib nii: millegipärast on halb olla (see inimene käib närvidele, all on kadedus jne) — taipamine: ahhaa! Võrdlen. Arusaamine: see on väga suur kannatamise vorm. Tahan seda? Ei taha. No siis tuleb tulla teadvele. St õudusunenäost väljuda.
Uuri lähemalt Aigi Vahingu kirjandusliku loeng-workshop'i kohta 14.-15. aprillil kinos Sõprus: http://valik.pilgrimbooks.ee ning loe täispikka intervjuud alkeemiast !
