FOTOD: Kaunis ja loodussõbralik kodu Saaremaa kadakate vahel
KES: Kajaki- ja loodusmatkade giid Simmo (36) ning õppejõud ja koolitaja Anneli (36), kassid Sulo ja Täpik.
MIS: 135 m² elumaja koos 78 m² garaaž-kõrvalhoonega. Arhitekt Rene Valneri projekteeritud maja puhul on võetud aluseks passiivmaja põhimõtted.
KUS: Vätta poolsaarel Saaremaal, Kuressaarest ~10 km kaugusel.
Oleme püüdnud endale viimasel ajal teadvustada, miks on Eestis hea elada. Üheks mõjuvamaks argumendiks on siinne suhteliselt puhas ja puutumatu loodus.
Mõni loodusesõber näeb meeletut vaeva, et luua oma kodu ümber keskkond, kus kevadel õitseb maikellukesteväli, sügisel punetavad vahtrad ning igihaljad kadakad rõõmustavad aasta läbi. Mõni aga otsustab leida koha, kus kõik see on juba olemas ning kolib sinna elama.
Saaremaa on mandriinimestele ikka magnetina mõjunud. Seekord tõmbas ta enda külge Tallinna taustaga Simmo ning Anneli. Koduks valitud koht on Vätta poolsaare karvakasvanud karjamaal, kus kadaka- ja türnpuupadriku kohale tõuseb mõni üksik mänd ning kiduraid, samblikkukasvanud pihlakaid ja vahtraid. Paepaljandite vahel on mulda vaid nii palju, et Anneli saab napilt mõne tulbisibula maha torgata.
Kehva ja vaese taustal tuleb eriti hästi esile looduse tegelik elujõud — selles vist seisnebki eht-eestiliku rannikumaastiku poeesia. Maa on täis tipitud erinevaid käpalisi, taevas on lindudest kirju. Maja juurest on veepiirini linnulennult 800 meetrit, nii et meresõidukid kajakid, millega vereta linnu- või hülgejahile minna, kaasas vaid pika objektiiviga kaamera, tuleb autoteed pidi randa viia.
Kui otsustad kodu rajada sellisesse keskkonda, on kõige olulisem toimetada nii, et maja ja selle ehitus imekaunist, kuid habrast kooslust ei rikuks.
Loodusega arvestav maja
Maja kavandamisel oli kaks loodusega arvestavat lähtekohta. Kõigepealt väline — hoone pidi jääma looduses võimalikult nähtamatu. „Loodusesse sulanduv maja pole monument ei ehitajale ega arhitektile, esteetika kujuneb keskkonnast enesest,” ütleb majaperemees Simmo. Ehituse käigus püüti krunti võimalikult palju hoida, peale vundamendialuse maa eemaldamise oli möödapääsmatu üksnes maaküttetorude paigaldamine ja imbväljaku rajamine. Ümbritsev kadakavõsa kogu oma rikkaliku floora ja faunaga on nüüd majast vaadates nagu peo peal, luues tagurpidi-akvaariumi tunde.
Teiseks — kes siis ei tahaks madalaid ülalpidamiskulusid? Selleks tuleb arvestada elementaarsete, koolis õpitud loodusseadustega. Õhk ja soojus liiguvad alati täpselt nii, nagu füüsika lubab!
„Alati on lihtsam päikest tõkestada, kui jätta talvel soe sisse toomata,” ütleb Simmo. „Pealegi on Eesti oludes valgust vähe ning me teeme töötame palju kodu-kontoris. Oleks olnud mõtlematu jätta valgus välja. Üks linnaelu negatiivseid emotsioone oligi ju päevade kaupa peidusolek.
Siin ilmusid aastaajad meie ellu tagasi — mitte üksnes need neli põhilist, vaid ka lühemad perioodid nagu vara- või hiliskevad. Meie klaassein on muidugi eriti suur, aga siin pole linn, ainsad uudistajad on rebane ja jänes.”
Naturaalne siseviimistlus
Seinad on viimistletud antiseptilise ja elastse lubikrohviga ning kaetud kohupiimavärviga. „Lubi ei ole kahjuks kohalik, Lümandas toodetakse küll restaureerimislupja, aga seda eelarve ei kannatanud. Seinad ja kuuselaudisega kaetud laed on üle värvitud kohupiimavärviga, heleda tooni annab kriit. Vannitoalagi on igaks juhuks ka üle lakitud, sest kuigi kohupiimavärv töö käigus niiskust ei karda, siis hiljem ta seda eriti ei kannata,” selgitab Simmo.
„Krohvipind pole perfektselt sile, ka värvitoon jäi veidi ebaühtlane. Meile aga meeldivadki „karvased” pinnad — nagu krohv seina hõõruti, nii jäi. Kohupiimavärvi retsepti saime ühelt Tartu ökotegijalt. Lõpptulemus ei määri ega pudise, töö ise oli mõnus ja lihtne, mürgi- ja kemikaalivaba. Säästumarketis oli nagu tellitult värvitööde ajal kogu aeg lahja kohupiim alla hinnatud. Müüja arvas vist, et vaesed tudengid, kui jälle 15 pakki kohupiima ostsime!” naerab Anneli.
Väikesed suured elumugavused
Kahekohaline garaaž ning köetav töötuba on eraldi kõrvalhoones. „Kaht maja kokku ehitades oleks lõpptulemus jäänud liiga massiivne. Vaatasin ka krundi kallet — maapinna imamisvõime on madal, hooneid oleks pidanud tõstma ja maapinda tasandama, et vihmavett ära juhtida,” ütleb Simmo.
Majast majja on siiski võimalik pääseda kuiva jalaga — elumaja ümbritseb terrassivöö, mis lääneküljel ulatub kaetud galeriina garaažini. „Terrassiga tabasime kümnesse. Mul oli aimdus, et see on väga oluline — elame siin aastaringi ega saa ilma valida. Nüüd saame vajadusel ümber maja alati kuivade sokkidega ringi liikuda,” ütleb Simmo rahulolevalt.
Lihtne füüsika ja passiivmaja põhimõtted
Simmo: „Oleme loomult pigem korteriinimesed ja tahtsime elada korteriga võrreldavate kuludega mõnusas keskkonnas. Maja on olemuselt praktiline karp — sümbioos energiasäästlikust lahendusest, ehitusest ja ekspluatatsioonist.”
Arhitekt Rene Valneri töödega oli Simmo juba varem kursis. „Viimase kümne aasta jooksul on tema osanud kõige rohkem pöörata tähelepanu energiaarvutustele ning maja ekspluatatsiooni käigus õhku visatud rahale ja energiale,” ütleb Simmo. Maja eelarvet ja valmimise kiirust mõjutas ajastus. Kolm aastat tagasi olid hinnad all ja tööd vähe. Maikuus kraapis kopp vundamendikraavi, jaanuari keskel koliti pooleldi valmis majja juba sisse. Tänaseks on sees elatud veidi üle kahe aasta.
„Passiivmaja mantrast siin kinni peetud ei ole, seepärast ei ole päris õige seda passiivmajaks kutsuda. Pigem ütleksin, et tegu on madala energiatarbega majaga. Jagasin esimese aasta kütte ja sooja vee elektriarve kuude peale ära, see tuli veidi alla 38 euro kuus.”
- Passiivmaja põhimõtetest möödapääsmatuim on hoone õige asetus ilmakaarte suhtes ning päiksesoojuse ära kasutamine ehk lõunasse avatud klaassein.
- Teine oluline märksõna on korralik soojustus. Selleks on 25 cm kivivilla, mille vuugid laoti hoolikalt vaheliti. „Kuigi Rene soovitas seinad teha põhu- või roopakist, oli see minu jaoks liiga uudne lahendus,” ütleb Simmo. Laesoojustus on seevastu tehtud nn ökomaterjali tselluvillaga, seda on väga lihtne paigaldada, vajadusel ajutiselt eemaldada või soojustuskihti hoopis kasvatada.
- Selleks, et majas oleks soojust akumuleerivat massi, on põrand valubetoonist ning siseseinad fibo-plokkidest. „Kui kaks päeva pole päikest olnud, õhkavad seinad veel soojust. Me pole mõnikord isegi oktoobris pidanud kütet sisse lülitama,” kiidab Simmo.
- Küttesüsteemiks on maaküttel põhinev vesi-põrandaküte, mida saab igas toas eraldi reguleerida. „Mõni aasta tagasi peeti maakütet kõrge hinna tõttu veel luksuseks, praeguste ja tulevaste energiahindade juures on selle tasuvusaeg aga juba 4-5 aastat.” Maja keskel on siiski ka klaasuksega ahi, mis aitab võimalike elektrikatkestuste korral. „Meil on varasem kaminakogemus olemas ja elu näitab, et selle ees istume haruharva. Pealegi ei anna kamin sooja ja läbi korstna lahkub majast ka hapnik. Leidsin Wienerbergeri telliste kataloogist klaasuksega ahju mudeli, milles saab ka leiba küpsetada või praadi hautada,” ütleb Simmo.
- „Püüa soe sisse ja ära lase välja” reegli järgi ehitatud majas on sundventilatsioon vältimatu. „Kahtlesin, et kuidas ma lähen maale ja kukun sundventilatsiooni tegema. Järele mõeldes on sel on kaks suurt plussi. Esiteks soojustagastus — väljuv õhumass annab soojuse sissetulevale õhule. Sissetulev õhk on ka talvel olnud vaid 4-7º toaõhust jahedam.
Teiseks saad alati ise kontrollida maja õhuliikumist, mis aitab vältida umbseid tube ning niiskuse kogunemist. Avatud eluruumis on pealegi oluline, et toiduvalmistamise lõhnad ei jõuaks magamis- või töötuppa,” põhjendab Simmo. Elektrikulu on tänapäevasel ventilatsiooniseadmel võrdne keskmisele lambipirnile kuluvaga.
- Maja ehitusmaksumusest kulus tehnosüsteemidele 37%, see hõlmas küttesüsteemi paigaldamist, septiku ja imbväljaku tegemist, sisemisi ventilatsioonitöid jmt. „Tulemus oli hinda väärt,” ütleb Simmo. Kõik kütte, ventilatsiooni ja kanalisatsiooniga seotud tööd teostas saaremaine SV Torutööd.
Soojapidavad aknad
Suured aknapinnad on soojapidavuse seisukohalt risk. Kas soe välja ei lähe?
„Vastavalt termodünaamikale on kõige soojem akna keskkoht, servad on külmemad. Soojus liigub välja akna ümbert, raami ning maja kokkupuutepunkti kaudu.
Ehitajast isa Taimo andis nõu tõsta akendevaheliste külmasildade vältimiseks aknavöö ühtse lindina katust kandvatest vahepostidest väljapoole, aknad jooksevad tappidega kokku nagu voodrilauad. See oli eeltingimus aknatootjale, ja energiasäästlikele akendele keskendunud Kalesy tuli tööga hästi toime. Aknaraamidki on tehtud sõrmjätkatud liimpuidu 20 cm juppidest, sest ühes tükis puit kooldub aja jooksul kõveraks.
Nende, kolmekordse klaaspaketiga akende keskel andis mõõtmistulemus toatemperatuuri ehk 22°, servas 19-20°. Head aknad talvisel ajal ebameeldivat külma ei õhka.
Raamide värviks valisin heleda tooni, et see lõunapäikese käes liigselt ei soojeneks ning vastu peaks,” selgitab Simmo.
Vaikus ja rahu melomaanidele
Kuna majarahvas armastab kuulata head muusikat heas esituses, peavad nad oluliseks ka akustilisi küsimusi.
- Tänu puitlaele ja krobelise pinnafaktuuriga krohvseintele ei teki siin häirivat kaja, mis võiks kuulamisnaudingut rikkuda.
- Ühendatud köök-elutoa rahu segab sageli köögi pliidikubu vali müra. Siinne kubu näeb välja täiesti tavaline, kuid on märksa vaiksem. Simmo selgitab lahendust: „Kubust on mootor välja võetud, see asub hoopis üleval väljatõmbekorstnas.”
- Pesuruumis ja saunas on eraldi muusikasüsteem, mille Simmo kombineeris auto CD-mängijast (lisades tuttava meistri tehtud toiteploki) ja veekindlatest paadikõlaritest (on ka spetsiaalseid saunakõlareid, kuid nende helikvaliteet ei ole küllalt hea).
- Maja on seinte paksuse ja kolmekordse paketiga akende tõttu nii mürapidav, et isegi esikusse ei kuule auto õuesõitmist.
Rohkem ideid ja inspiratsiooni leiad ajakirja Kodu & Aed aprillinumbrist!
Vaata ka fotosid!
