Fotod: vaata "Kodu Kauniks" võistlusel auhinnatud aeda

KODU&AED: Kaunis maastik on otsekui kingitus vaataja silmadele. Perekond Pruuli hoogsalt kujundatud ja värvikas aed arvestab ning täiendab vaateid ümbritsevale maastikule, pakkudes ümbruskonnale nakatavat eeskuju.
Võistlusel Kodu Kauniks 2011 pälvis perekond Pruuli aed Antsla vallas Võrumaal parima maastikuhoolduse eest Husqvarna auhinna, 1500 eurot.

Kes? Perekond Pruuli: Jaanus (40) on langetustraktorijuht ja Kaia (35) aeroobikatreener, õmbleja ning tulevikus aednik; lapsed Egely (15), Karl (12) ja Paul (5)

Mis? 0,3 ha õuemaad

Kus? Antsla vallas Kraavi külas Võrumaal

Miks siin? Kaia lapsepõlvekodu

Milline maa? Savine pinnas

Võru poolt Antslasse minejal lihtsalt ei saa kahe silma vahele jääda üks kena teeots, mis põldudevaheliselt maanteelt majade juurde keerab. Bussipeatust ümbritsev niidetud maalapike läheb sujuvalt üle lilledega palistatud teepeenraks ja õuemuruks. Seda täiendavad ridamisi kõik tähtsad koduõue sümbolid: kõrged kased, kiviktaimla, marjapõõsad, lipuvarras, viljapuud ning hunnitud lillepeenrad. Kogu koduõueidüll on avatud avarale Võrumaa maastikule ning iga möödakäija saab silma rõõmustava mälupildi endaga kaasa võtta.

Veidi tavaline? Ebatavalist on siiski ka. Vähestel on tarkust oma taimemajandus sedavõrd hea plaani järgi kujundada, et see oleks väljapaistev, aga samas teeks elu lihtsamaks. Erinevalt tarade taha varjuvatest linnaaedadest on see õu avatud möödujatele, jättes pilgu jaoks lahti kohaliku maastiku võlud.

Tunnustus innustab

Ajakiri Kodu & Aed ei ole siin õuel esimest korda ja ajakirja 2005. aasta võistluselt saadud Noore Aia auhind ei olnud ka pere esimene preemia. Esimene tunnustus tuli juba 2004. a kodukaunistamise mastivimpli näol koos Lennart Meri kingitud pärnapuuga, kui noor pere oli elamist uuendades kohe ka iluaia rajamise ette võtnud. „Kõigile nähtaval kohal, maantee ääres teisiti ikka ei saa,” põhjendas pere seda tookord ise. Nüüdseks on paljude pilke püüdnud aed jõudmas oma ilusaimasse küpsusaega.

Auhinnad virgutasid aga tehtut veelgi täiendama. „Saadud tunnustus ju innustab,” tõdeb Kaia, kes on tegevusel mõtet näinud ka oma õuest kaugemal. „Ilus koduümbrus annab väärtust ja tegutsemistahet kogu paikkonnale. Tee lähedus ei ole tõesti meid seganud — olen eluaeg siin elanud ega pane liiklust tähelegi. Aiapiirid justkui ei sobikski siia,” ei ole pere raatsinud avaratest vaadetest loobuda, „ metsloomi siia üle lageda ka ei eksi. Korra külastas küll õue terve lahtipääsenud lehmakari, aga siis korvas loomade peremees viisakalt paar otsalõppenud elupuud. Ainus tõesti halb kogemus meenub aastate tagant, kui möödasõitjad ühe kirsipuu maha saagisid, et marju kätte saada. Aga ega varguse eest kaitse ka linnamüürid…”

Üksnes Antslas peetava Hauka laada ajal voorib siitkaudu päevad läbi rahvast. „Eks see toob ka omamoodi tunnustust, kui võõrad kiidavad,” ei pelga perenaine loodut näidata. Hakkaja pere on siinkandis tuntud ka teiste tegemiste poolest. Nad on korraldanud külapäevi ja Võrumaa põllumeeste päeva, mil huvilised võisid tulla õue uudistama. „Ümberringi olid põllud suuri traktoreid ja tehnikat täis, see oli meeldejääv,” meenutab Kaia.

Kauni aia eeldus on läbimõeldud plaan

Kui 2005. a sai pere Kodu & Aia võistlusel Kodu Kauniks Noore Aia auhinna, mõeldi hoolega, mida auhinnarahaga teha. Lõpuks paluti Räpina aianduskooli õppejõud Reet Palusalu aeda vaatama. Tema abiga koostati edasiseks põhjalik aiaplaan, mis pani paika põhijooned. Selle järgi on istutatud aia selgroog — nulud ja jugapuud ning suured põõsad. Aeg on teinud ka veidi korrektiive: et lastele rohkem liikumisruumi jätta, pole istutusalad saanud nii suured kui algul plaanitud. Mõni taimegruppki on vahetatud meelepärasema vastu, näiteks kortslehti ei olnud algselt sugugi nii palju kui praegu. Lilli on ka ise valitud, aga põhirõhuga ikka lihtsal hooldatavusel — „püsililledega on seda lihtne saavutada,” ütleb Kaia. „Vahel kasvab küll mõne uhke roosi kõrval ka suur malts, aga see on ikkagi kodune elu, pedantsusega üle pingutada siin ei taha,” naerab ta, „põldudelt tuleb ju kogu aeg igasuguseid seemneid juurde.”

Umbrohutõrjeks mürki kasutada pole nad samuti tahtnud — lapsed on ometigi siinsamas. „Kui kümme aastat tagasi oli siin vana aed ja võililleväli ning meie hirmsasti häbenesime seda, tulid kasvatajad koos lasteaialastega just siia seda vaatepilti imetlema,” meenutab ta. „Samas ei ole ma täitsa ökoinimene, roosid tahavad ju ikka oma vahendeid,” püüab ta eelistada eluterveid lahendusi.

Lemmikuile mõeldes jääb Kaia lausa mõttesse ja tõdeb, et taimhaaval on raske peenart vaadata, pigem naudib ta tervikut. „Küll aga on selle loomisel olnud asendamatud näiteks maranad, eriti valgeõieline sort ’Abbotswood’ ka päevaliiliad ja kortsleht oma kastepärliste lehtedega. Hostadki meeldivad, neid on iga aasta veidi juurde toonud. Siiski on aastad veidi erinevad. Mulluse suure lume all murdunud suuri maranaid tuli kevadel tugevalt tagasi lõigata. Läinud suvel sai üles kaevatud aiatagune maasikapeenar, sinna istutame juurde marjapõõsaid,” arvab Kaia, „lapsed, kes peavad marju korjama selle üle ei rõõmusta, aga talvel mahla ikka joovad.”

Rohevahetuse eestvedaja

„Mul on 25 hobi,” naerab perenaine, kes jõuab osaleda mitme seltsi elus. Üks neist on Antsla elu edendamise selts, mis korraldab ka taaskasutuse ja rohevahetuse päevi. „Rohevahetus ei ole siin veel suurelt käima läinud. Ega ma isegi pane tervet pakki tomatiseemneid maha, aga kui jääb natuke üle, siis olen need muidugi rohevahetusele viinud,” räägib Kaia juba paar aastat maikuus toimuvast üritusest. „Taaskasutus on küll juba hoo sisse saanud, eks proovime tänavu taas taimigi vahetada,” loodab ta omakandi aiandust tulevikuski turgutada.

Aia kõrval on perel hobisid veelgi. Kaia käib rahvatantsus, talvel on aga eelkõige aeroobikatreener ja ta on teinud ka õmblustööd, peamiselt tantsukostüüme. Võistlustantsus käivad nad koos kaasaga harrastusklassis võistlemas, siis veel suusatamine ja rattasport, abikaasal korvpall ja jalgpall, loetleb Kaia arvukaid tegemisi. „Tegelikult on vahepeal küll keeruline, aga naudime lihtsalt kõike, mida teeme.” Mullu käidi esimest korda Tartu ja Haanja maratonil. Lapsigi pole sellise eeskuju kõrvalt vaja liikuma sundida — kui Karli seovad kergejõustik ja korvpall, suusk ja jalgratas, siis Egely ainult tantsiks ja tegeleb juba 9. aastat erinevate tantsustiilidega.

Kuidas seda kõike küll jõutakse?

Kaia meenutab Jaanuse vanaema kuldseid sõnu: „Tegijal om tüüd, magajal om und!” Kindel on seegi, et üheskoos tegutsemine annab kõigile hoogu juurde. Hoolimata sellest, et meile tutvustab aeda perenaine, olevat kõigi tööde taga ka peremehe eestvedamist ja kätt. „Jaanus ei häbene ka lillepeenras olla,” kiidab ta kaasa osavõttu harrastusest, mis laias maailmas ongi rohkem meeste pärusmaa.

Aega kulub aia hooldamisele kahtlemata vähem kui rajamisetapile. „Loomulikult ei saa ma öelda, et aed on valmis, aga nüüd on aeg sealmaal, et arvan: peenraid ma enam suuremaks ei tee,” ütleb Kaia, „pigem siis üsna lähedal, Jaanuse vanaema õuel, kus on pere juurikamaa.” Et Räpina õpingud vilja kandma panna, alustas pere mullu varase kartuli kasvatusega ja sorti ’Gala’ kiitsid kõik, kellele seda jätkus. Ka esimene arbuusisaak, ’Sugar Baby’, sai sedavõrd maitsev, et tänavu tahetakse arbuusikasvatust juba suuremalt ette võtta.

Võistlusel saadud auhinnaraha eest on aga kevadeks tellitud Hollandist 10 000 maasikataime, mida plaanitakse kile all kasvatama hakata. Nii pakutakse ehk järgmisel suvel müügiplatsidel Hispaania maasikate asemel juba varem ja rohkem head Eesti maitset.

Kaia ja taimed

Aiandushuvist ajendatult läks Kaia 2010. a Räpinasse aiandust õppima ning on väga rahul õpetajatelt saadud nippide ja teadmistega.

Kust sa taimi tood? Puukoolidest-laatadelt, muidugi Antsla Hauka Laadalt ja osa paljundan ise.

Milline on maapind ja muld? Savine maa hoiab kevadel vett kinni, aga see-eest pole kive palju, kivimultš on valla pealt kokku toodud. Seda õnneks veel siis, kui neid mujal ei hinnatud. Loomulikult alati küsisime, kui kusagil kivihunnikut nägime. Nüüd ilmselt küsitaks juba raha vastu.

Kuidas väetad? Kevadel ühe korra kevadväetisega ja suvel juuli algul veel korra üldväetisega. Suve lõpus ka sügisväetisega. Väga viljakas maa ka pole, muru väga ei lokka ja suvekuiv võib liiga teha — kogume muruniite kokku ega jäta multšiks, vaid viime komposti. Seepärast vajab muru ehk ka rohkem väetamist.

Aia kauneim aastaaeg? Kõrgsuvi, roosidest floksideni. Kevadel annab ootus ka muidugi oma ilu. Ootad pikalt, millal ometi saaks midagi aias teha ja siis on kõik tööd korraga ees. Kui kõik on maha pandud, vaatad muidugi, et oleks võinud veidi teisiti teha, aga korraga lihtsalt rohkem ei jõua.

Kas suvililli kasvatad? Järjest vähem. Varem, kui osa püsikutaimi olid veel noored ja peenrad hõredad, kasvatasin aukude täiteks. Selline plaan oligi, et kui püsikud suuremaks saavad, võtavad nad juba ise rohkem ruumi. Suvililli tuleb nendega võrreldes palju kasta ja hooldada.

Kui palju on aias liike ja sorte? Püsililli on 79, okastaimi 24, ilupuid-põõsaid üle 30 sordi, kokku 124 erinevat nimetust. Mõtlesime oma juubelite tarvis viktoriiniküsimusi välja, siis oli hea põhjus ise üle lugeda.

Kuidas perega aeda hooldate? Igaüks teeb seda, mida parasjagu saab ja jaksab. Suvel on ainult hooldustööd ja kui iga päev korra aiast läbi käid, ei lähe see käest ära. Kui me kodust ära oleme, aitavad naabrid silma peal hoida ja kasta — nii saab ikka vahel kaugemal ka käia. Kuigi ega me tahagi väga kaugele minna, kodus on ka ilus!

Jaanus Vahesalu, Husqvarna Eesti tegevjuht:

Husqvarna maastikukujunduse auhind on mõeldud innustama meie keskkonna kujundamist ja ka aiataguste hooldamist. Soovime jagada teadmisi kasutaja- ning keskkonnasõbralikust hooldustehnikast, mis pakub ka suurte alade kujundamisel loomingulist vabadust. Perekond Pruuli avatud ja hooldatud aed on paljudele suurepäraseks eeskujuks!

Rohkem ideid ja inspiratsiooni saad ajakirja Kodu&Aed aprillinumbrist!