Meestele: 10 nõuannet, kuidas rääkida oma naisega nii, et ta sind kuulaks
Isegi tavaline igapäevane vestlus võib lõppeda tüliga, kui sa elementaarsetest suhtlemisreeglitest kinni ei pea. Loe need reeglid läbi ja jäta meelde — need aitavad sul paremini oma kalli kaasani jõuda!
1. Ole napisõnaline ja lihtne. Parem on kasutada lühemaid lauseid ning teha jutus pause, et teine saaks öeldule vastata. Kui jutuga edasi minna, kaasates ka muid teemasid, läheb esialgne seisukoht kaotsi. Siis vastab partner ainult viimati kuuldule ning reageerib üsna tõenäoliselt pigem vaieldavale ja provokatiivsele mõtteavaldusele, sest tunneb sundust vastata vaid sellele, mida on tarvis ümber lükata, mitte aga rahumeelsele või vaidlustamist mittevajavale seisukohale.
2. Tee jutus sageli pause. See annab teisele võimaluse öeldule vastata ja seda kommenteerida. Mõne paari puhul võib juhtuda, et rääkija ei tahagi kuulda, mis teisel öelda on: monoloog on küll hea kaitsestrateegia, kuid ei edenda partnerite lähedast suhet. Hea suhtlus hõlmab harilikult ka vastamisvõimalust.
3. Ole positiivne. On suur vahe, kas öelda: “Sa õõnestad minu seisukohti pidevalt” (negatiivne ja kritiseeriv) või “Mulle meeldiks, kui sa mind rohkem toetaksid, isegi kui sa alati minuga nõus ei ole” (abipalve). Kaks fraasi kajastavad üht ja sama olukorda, kuid esimene kutsub vaidlema ja end kaitsma, jättes positiivsele vastusele vähe ruumi, teine aga annab võimaluse palve täitmiseks. Negatiivne versioon on tõenäoliselt sama tõene kui positiivne, kuid toob arvatavasti kaasa pika vaidluse, mille käigus lahendust ei leita; positiivne versioon aga võib välja viia teatud edasiliikumiseni ja lahenduse leidmiseni.
4. Lõpeta jutt alati positiivselt, isegi kui oled varem öelnud midagi negatiivset. See väldib fenomeni, mida me nimetame “sabast hammustamiseks”: keegi on öelnud midagi positiivset ja jätkab seejärel negatiivse kriitikaga. See viib peaaegu alati välja vaidluseni, sest kuulaja reageerib sõnumi viimati kuuldud (negatiivsele) osale. Trikk seisneb selles, et sabast hammustav märkus tuleb ümber pöörata sõnumiks, mis lõpeb positiivselt. Seega selle asemel, et öelda: “Sa pingutad praegu küll, aga sinuga on juba tükk aega olnud raske suhelda” (sabast hammustamine) võiks kosta hoopis : “Sinuga on tükk aega olnud raske suhelda, aga ma näen, et praegu sa tõesti pingutad” (positiivne lõpp). Mõtteavaldust saaks veelgi lihvida, alustades mina-seisukohaga: “Ma olen tükk aega tundnud, et sinuga on raske suhelda, aga ma näen, et praegu sa tõesti pingutad.
5. Ole täpne. See tähendab, et liiga suurtesse üldistustesse pole vaja laskuda ning vestlus tuleb hoida võimalikult selge. On suur vahe, kas öelda: “Sa halvustad mind teiste juuresolekul alati” või “Ma ärritusin, kui sa mu autojuhtimist kritiseerisid”, samal ajal kui su ema ka autos oli. “Esimene versioon viiks lahkarvamuseni, näiteks: “Ei, sugugi mitte, sa lihtsalt kujutad seda ette”, või “Mis sa sellega öelda tahad, ma suhtun sinusse lugupidavalt”. Teine seisukoht aga annab partnerile vähemalt võimaluse toimunu üle järele mõelda ja püüda järgmine kord sama olukorra tekkides end paremini väljendada.
6. Selle asemel, et kurta minevikus toimunud asjade üle, soovita viise, kuidas tulevikus teistmoodi käituda. Ette pandud alternatiiv on alati aksepteeritavam kui rahulolematus, mis jätab probleemile lahenduse otsimise puhtalt kuulaja õlgadele. Kuulaja saab alati soovitusega nõustuda või valida vastuettepaneku tegemise, pelk minevikuprobleemidele osutamine aga toob sageli kaasa kaitsva reaktsiooni või eitamise, mille tagajärjeks võib olla surnud seis, kus kumbki partner hoiab kinni seiskohast, et temal on õigus.
7. Kui sa ei suuda minevikuteemalisi vestlusi vältida, anna partnerile teada, et see ei kesta väga kaua. Näiteks võiks jutuajamisele seada ajalise piiri ja panna kella helisema, et mõlemad teaksid, millal on aeg ebameeldiv jutuajamine lõpetada.
8. Püsi teema juures ja ära kandu muudesse valdkondadesse. Sageli tekib kiusatus viia vestlus ka muudele erimeelsusi sisaldavatele teemadele. See on peaaegu alati kasutu ning muudab konflikti lahendamise harilikult raskemaks, sest vestlus väljub kontrolli alt ja suundub teistele, hetkeprobleemi mittepuudutavatele küsimustele. Kui teema kohta midagi kasulikku enam öelda ei ole, peaks paar sellest rääkimise lõpetama ja kas teemat muutma või lihtsalt veidi aega omaette olema, kuni meel rahuneb.
9. Oma partnerist rääkides püüa mitte tegeleda “mõtetelugemisega”. Palju parem on temalt otse küsida, mida ta ühest või teisest asjast arvab, mitte talle öelda, mida ta sinu arvates mõtleb. Kahtlemata on niisugune teguviis üsna ahvatlev, kuid kui sul ei ole õigus, ärritab see partnerit, ning kui sul ongi õigus, asetab see sind võimupositsioonile, kus sul oleks õigupoolest otstarbekam mitte olla.
10. Püüa alustada kõiki mõtteavaldusi pigem mina- kui sinavormis. Võtmereegel, mida selles staadiumis tuleks meeles pidada: kui alustad sõnavõttu minavormis, ei saa partner öelda, et sa räägid rumalusi või sul pole õigust talle selliseid asju öelda.
Allikas: “Võit suhteprobleemide üle” Michael Crowe
Suhtesiim on blogi, mis on mõeldud meestele, kes tahaksid ennast ja oma naist paremini mõista ning elada seeläbi täisväärtuslikumat elu.
